"Tahtsin normaalset perekonda..."
Minu kasvamise lugu on olnud keeruline ja käänuline, sest olin liiga sageli pandud rolli, milleks ma polnud valmis ja mida ei tohigi lapsele panna. Perekonnas saab kõik alguse emast, vähemalt mulle tundub nii.
Minu ema elas kuni laste saamiseni rajult. Võib isegi öelda, et põletas elu. Hommikuni kestvad peod, suitsetamine, mehed jms. Ühel hetkel pani saatus käe vahele ja ema jäi lapseootele. Mehest, kellega tal esialgu peale ühise ööveetmise muid kavatsusi polnudki. Pealegi osutus mees vägivaldseks ja kolis õige pea teise linna. Ema vanemad, kes olid tütre pärast mures, nägid väimehena hea meelega temast vanemat kena härrasmeest. Eks natuke mõjutasid ka tulevase kaasa kinnisvara ja karskus.
Igatahes sai neist paar. Ma ei tea, mismoodi jumal inimesi paari paneb, aga neist kahest ei oleks kunagi tohtinud paar saada. Ema oli teisest mehest lapseootel ja isa elas ilmselt teadmisega, et see on tema laps. Mina sündisin mõned aastad hiljem. Mäletan, kuidas õige pea hakkasid isapoolsed sugulased vihjeid jagama, et kägu munes pessa muna või kanapojuke on võõras peres. Hiljem lisandusid salaja antavad kingitused ja üllatused, isegi kallistustes oli näha erinevusi. Lapsena ei saanud ma vihjetest kohe aru. Õli lisas tulle külamees, kes hakkas vennale rääkima, et tema isa on keegi teine. Vend ei uskunud. Mina ka mitte. Ärritusin kohutavalt vanemate inimeste sellise jutu peale ja kaitsesin oma venda, kuis jaksasin. “Ta on minu vend, ma ei usu teid,” oli alati mu kiire vastus niisugustel puhkudel. Kui emalt pärisime, tõrjus ta selliseid jutte erilise agarusega. Aga oma pereliikmele valetada on peaaegu võimatu — hääletoon ja näoilme ei veennud.
Kaitsen venda siiani
Peagi märkasin aga, et ka isa suhtus venda teistmoodi. Näiteks ei pandud mind maakodus kunagi vihmaga põllule kive korjama ega nädalavahetustel sigalasse koristama. Isa oli vennaga väga tõre ja eemalolev. Ei mäleta, et ta oleks teda sülle võtnud või rääkinud nagu isa pojaga.
Meeles on vahejuhtum, kui vennaga kaklesime ja ta lausus mulle midagi väga halvustavat. Isa sai nii vihaseks, et peksis venda tolmuimeja juhtmega. Ema ei teinud väljagi, mina jooksin vahele ja palusin lõpetada. Sellest hetkest saadik, olin vist kaheksane, olen oma venda kaitsnud kõigi ja kõige eest. Nii koolis kui ka pärast kooli kuni praeguseni.
Paraku ei ole see venda aidanud. Kuna tal oli lapsena tõsine kopsuhaigus, pidi ta esimesed kooliaastad veetma haiglates emast eemal. Koolitee jäi tal konarlikuks ja kümnenda klassi lõpetamine oli lagi. Vennal ei olnud sõpru ega huvialasid, millega ta oleks andunult tegelnud. Kooliajal peeti teda imelikuks, kuna ta rääkis pidevalt ulmelisi jutte sellest, mis tal kodus kõik leidub.
Pärast kooli hülgamist läks vend välismaale, lõi seal perekonna, aga on siiani rahulolematu. Tööga ei ole tal vedanud, üks töökoht ajab teist taga. Ta ei suhestu ka oma lastega. Otsib pidevalt midagi, teadmata, mida või mis tegelikult puudu on.
Loe edasi ajakirja Mari märtsinumbrist.
