"Teet krabas temast kinni, kust sai. Maiki rinnad olid vastu Teedu nägu ja Teedu käed hoidsid Maiki tagumikku tugevas haardes."

Katkend Mariann Rückenbergi raamatust "Hull suvi".

Maiki ja Merka kõrvu hakkas kostma vibreeriv bass ja läheneva auto müra. Kui nad ennast istukile ajasid, oli hilja põgeneda, sest must BMW oli juba järveäärsele teele pargitud ja neli tüüpi seadsid sammud võrguplatsi poole, mida Maikist ja Merkast eraldasid ainult mõned põõsad ja kõrgem rohi.

„Ja õudukas algab,” laskis Merka ennast hästi madalaks ning keeras ruttu päikese poole selja. „Ma loodan, et nad meid ei märka, aga seda on liiga palju palutud, ma tean.”

Maiki piilus ettevaatlikult läbi rohu, kas tüübid tõesti olid neid märganud, aga tundus, et ei olnud.
Pikk punase pea ja nirginäoga kutt pani võrku üles. Merka õudusunenägu – Rolts – tõmbas kannaga liiva sisse jooni ja Raits, kes oli eelmisel päeval roolis olnud, rüüpas õlut ja nügis jalaga teravamaid oksi ja kive liiva seest kaugemale. Väikest kasvu heledapäine poiss, kes oli ka eelmisel päeval Roltsi gängis olnud, kõksis käte ja jalgadega võrkpalli.

Rahunenult laskis Maiki ennast allapoole, keeras kõhuli ja pühendus päikesele.

Nüüd kuulsid tüdrukud teiselt poolt põõsaid pallilööke, lisaks kostsid „hõkk”, „mmh”, „kurat”, „aaaaah”, „väljas”, „türa, vaata ka, kus sa lööd” ja muud sellised hääled.

See kestis mõnda aega, siis jäi kõik vaikseks.

„Huvitav, kas läksid ujuma või?” sosistas Maiki, pead Merka poole pööramata. Järsku hakkas Merka täiest kõrist kiljuma. Ja siis hakkas kiljuma ka Maiki, sest talle valati pudelitäis külma vett selga.

„Ahhahaaaahhaaa!! Viime näkid vette!” möirgas Roltsi krigisev hääl ja enne kui nad jõudsid midagi ette võtta, haarati neil käsist-jalust, tassiti purdele ja heideti külma vette. Turtsudes tõusid tüdrukud veepinnale ja vahtisid pahaselt purde peal seisvat Roltsi ning ta naervaid kambajõmme.

„Tead, Merka, sa oleksid võinud hommikul mõne pontšiku vähem põske pista, maru raske oli sind tassida, randmed valutavad kohe!” teatas Rolts õela muigega.

„Tead, Rolts, kui sul pole piisavalt mehejõudu, siis ära tassi, eks?” kostis veest vihase Merka hääl.

„Ma vist pean tulema ja proovima veel kord, kuidas selle jõuga on,” pomises Rolts kavalalt, pinevil silmadega Merkat jälgides, ja sukeldus, pea ees, vette.

Veidi aja pärast ilmus ta peanupp veepinnale, puristades nagu jõehobu, ning kadus siis uuesti. Merka, kes juba aimas oma saatust, ujus nii kiiresti kui sai purdest kaugemale. Kaugele ta ei jõudnud. Kiljatas veel korra ja kadus vee alla. Vees käis tükk aega kõva madistamine, enne kui lõpuks mõlemad pinnale tulid. Rolts krigiseva häälega röökides-naerdes ja vihane Merka teda tagudes: „Anna tagasi, kuradi värdjas!”

„Ahhhaaaa! Vaadake, mis ma sain!” hüüdis Rolts, enne kui Merka ta pea uuesti vee alla vajutas. Mõne aja pärast ilmus Rolts välja Merkast jupp maad kaugemal, käsi laimi­roheliste päevitusriiete ülemise osaga võidukalt pea kohal. Rolts vinnas ennast üles purdele ja vehkis saagiga. See­järel üritas rinnahoidjat endale selga proovida, nii et purdel istuvad sõbrad kõhtu kinni hoides naeru lagistasid. Lõpuks toime saanud, silitas Rolts laimirohelisi riidetükke ja teatas, et näeb välja nagu Borat bikiinides. „Mida te naerate seal?” pöördus Rolts oma sõprade poole. „Kui ise ka järgi proovida tahate, minge koorige sõbranna paljaks!”

Maikil tõmbas südame alt külmaks. Ei! Ei! Ei! Ta ei jää tagajärgi ootama. Maiki sukeldus ruttu ja ujus purdest kaugemale. Koolis oli Maikile ujumine meeldinud ja ta oli kiire ujuja. Niimoodi salapäraselt vee alla kadudes õnnestus tal piisavalt kaugele jõuda. Kui Maiki pinnale tuli, nägi ta Roltsi sõpru eemal vees teda otsimas, kuid tema oli juba järve keskel.

„Ta on sealpool!” osutas Rolts ühelt jalalt teisele karates Maiki suunas. Kolm sõpra suundusid nagu haid Maiki poole ja Maiki kadus jälle vee alla, valmis vajadusel üle järve ujuma.

Jälle veepinnale tõustes märkas ta, et on vastaskaldale palju lähemal kui purdepoolsele, aga kolm kambajõmmi jälitavad teda endiselt. Maiki peas valmis plaan: ta ronib teisel pool kaldale ja hiilib tagasi nende päevituskohta. Ta sukeldus taas ja ujus, kuni jõudiski järve vastaskaldale. See kallas ei olnud liivane, pigem natuke sopane ja seal kasvas kõrge pilliroog. Üksik kõrge paju heitis oma madalaid oksi üle veepinna ning Maiki vinnas end pajuoksale. Ta heitis pilgu järve poole ja nägi, et tagaajajad olid loobunud ning ujusid tagasi purde poole. Hea seegi! Nüüd tuleb Merkale appi kiirustada! Vaeseke istub paljalt külmas vees ega saa välja tulla.

Kui Maiki hakkas puu otsast alla tulema, märkas ta korraga, et mööda järveäärset rada lähenes rõõmsalt suur must koer, kelle järel sörkis sportsärgis ning lühikestes pükstes mees. Mees jäi Maikit nähes hingeldades seisma. Ta tundis tüdruku jalamaid ära. Seesama tumedapäine kenake poe juurest, kes seisis nüüd mehe ees puuoksal, nappides bikiinides, üleni tilkuvana. Teedu jooksmisest kiirenenud pulss muutus täiesti korrapäratuks.

„Tere,” ütles Teet madalamal häälel kui tavaliselt, ja „tere,” ütles Maiki heledamal häälel kui tavaliselt. Mees tundis, et tal hakkab kohutavalt palav. Käedki tõmbusid higiseks. Tüdruk oli ilus, erutav ja ta oli ... ta oli ... puu otsas?

„Kuidas sa sinna üles said?” küsis Teet, hääles imestus.

„Aa, ma ujusin üle järve,” selgitas Maiki, mehe pilku vältides. Ta tahtnuks kätega oma keha varjata, aga see oleks imeliku olukorra veel imelikumaks muutnud. Nii ta siis seisis puu otsas, veidralt jäik nagu mõni metsik džunglinaine, ja proovis välja mõelda viisi, kuidas graatsiliselt, daamile kohaselt alla ronida. Mees aimas tema probleemi, astus puule lähemale ja küsis kätt välja sirutades, kas ta saaks Maikit kuidagi aidata. Maiki tänas ja haaras oma jaheda ning märja käega mehe soojast higisest peost. Graatsiline allatulek oleks peaaegu õnnestunud, aga üks reeturlik oks murdus ning Maiki libises kogu täiega mehele otsa. Teet krabas temast kinni, kust sai. Maiki rinnad olid vastu Teedu nägu ja Teedu käed hoidsid Maiki tagumikku tugevas haardes. „Oih!” suutis Maiki vaid öelda, kui ta mööda mehe sooja ja higist keha alla maapinnale libises. Mees lõhnas uimastavalt – pesupulbri järgi lõhnav puhas särk, habemeajamisvesi ja higi. Maikil hakkas kõrvus sumisema ja pea käis ringi.

„On sinuga kõik okei?” küsis mees, nägu tema näost ainult mõne tolli kaugusel.

Muidugi oli okei. Nüüd oli Maiki pea juba üleni täis magusat suminat ja kõrvus kohises. Ta märkas, et mehe silmad on pruunikasrohelised ja lahked. Nii lahked silmad, maailma ilusaimad silmad! Hetkeks valdas Maikit veider tunne, nagu oleks ta neid silmi juba varem kuskil näinud, nagu need oleksid tuttavad, nagu need oleksid omad.

„Jah, mul on kõik hästi,” tõmbus Maiki ruttu eemale. Külm suplus oli küll täiesti asjata olnud – Maiki hõõgus häbist ja millestki veel, ta oleks tahtnud ruttu järve tagasi ronida.

Teedu näol oli lõbus ilme, kui ta Maikist lahti lasi. „Päris huvitav hommik, ega sa haiget ei saanud?” küsis ta muigelsui.

„Ei saanud. Aitäh, ma lähen nüüd,” vastas Maiki õhetades.

„Oota korra ... mis su nimi on?”

„Maiki.”

„Mina olen Teet.”

„Tore, me oleme naabrid vist.”

„Tõesti?”

„Jah, mu vanatädi elab su kõrvalmajas.”

„Ah nii, siis me ilmselt veel kohtume sel suvel,” ütles Teet ja tundis korraga mingit seletamatut rõõmujoovastust.

„Kohtumiseni siis!” lausus Maiki, pilku maas hoides.

„Kohtumiseni, Maiki!” naeratas Teet ja jätkas jooksu.

Maiki hiilis, süda sees tagumas, mööda järvekallast tagasi purde juurde, kus tema vaene sõbrants pidi rull­nokka­dega maid jagama.

Merka oli endiselt vees ja Rolts õrritas teda välja tulema.

„Tule näita ka, kas need pontšikud on õigesse kohta läinud,” kõkutas Rolts purdel istudes. „Vees on vist päris külm ja sul on huuled juba sinised, mulle tundub.”

„Ära vahi siis neid, tropp!” lõdises Merka vastu.

„Sõbranna on su ka hüljanud. Tead, mul on kohe kahju sust, kui praegu välja tuled, ma annan sulle ilma suurema riiuta need tagasi.”

„Lõpetage nüüd ära see jama!” sekkus Maiki vestlusesse. „See pole enam naljakas, näed ju, et tal on külm juba!” pöördus ta kurjalt Roltsi poole.

„Ohhoo, kes välja ilmus! Ujujast sõbrants! Kui Merka seda asjandust tahab, siis ta teab küll, mida teha – kas ilusti paluda või ise järele tulla,” selgitas Rolts, Merkat silmanurgast jälgides.

Merka, saanud sõbranna ilmumisest julgust, ujus otsustavalt kalda poole. Pikemalt mõtlemata, tuli ta käega rindu varjates järvest välja ja marssis irvitava Roltsi juurde, kes ujumisriiete toppi kõrgel pea kohal hoidis. Põrnitses mehele tigedalt otse silma, tõstis siis käed, haaras laimirohelisest kangast ning virutas sellega Roltsile piki kõrvu nii kõva plaksuga, et kogu järv kajas.

„Said, mis tahtsid, värdjas!” sisistas ta ja kõndis uhkelt nagu modell poodiumil mööda purret kaldale, jättes oigava ning lõuga kratsiva Roltsi ning ta tobedad semud endale järele vaatama.

Vohh, see on klass! mõtles Maiki. Nad haarasid oma asjad ja tegid ruttu minekut.