Ma olen õnnelik abielunaine. Siiski üritatakse mu õnne rikkuda. Nimelt ei suuda ei mu sõbrad ega pere kuidagi aktsepteerida, et ma abiellusin välismaalasega. Rääkimata lihtsalt tuttavatest: nende arust võiks ma üleüldse ennast põlema panna, kuna ma eesti mehed niimoodi üle lasknud olen — no mida?! Samas ega nende arvamus mulle korda lähegi, arvaku mis nad tahavad. Aga lähedased võiksid ju ometi mind mõista.
Mu mees on portugaallane, aga me elame koos Eestis. Ta on tore ja sõbralik, aga mu vanemad on temaga heal juhul jahedalt viisakad, sest nende arvates ei tohi eesti verd segada — mis siis, et me isegi ei planeeri veel lapsi! Mu vanemad ja samuti sõbrad olid väga kiindunud mu eestlasest eksmehesse, kellega ma olin koos peaaegu kümme aastat. Loomulikult ootasin ma ka temalt abieluettepanekut, ka vihjasin sellele korduvalt, aga mida ei tulnud, seda ei tulnud. Minu jaoks tähendas see seda, et ta ei planeeri minuga ühist tulevikku ja nii mu tunded jahtuma hakkasid. Kuna leidsin oma uue armastuse üsna ruttu pärast eksist lahku minemist, siis arvavad mu lähedased, et hüppasin pea ees tundmatusse ja tegin otsuse abielluda uisapäisa. Aga see pole nii — ma armastan oma meest väga ja ma tahan temaga elu koos veeta. Ja nüüd olengi jõudnud seisukohale, et arvaku teised mida tahavad: kui neil minu mehega suhelda ei kõlba, ei suhtle ka mina nendega!
Naisteka kõrvu on jõudnud statistika, et iga viies eesti naine abiellub välismaalasega. Seda on päris palju — aga mida teha, kui eesti mees abielluda ei taha? Või kas ongi üldse vaja midagi teha, igaüks võiks ju abielluda sellega, keda ta armastab ja teised võiksid tema valikut aktsepteerida? Kirjutage meile, mida teie arvate.
