Mulle on terve elu lapsed väga meeldinud, aga alati oli mingi konks, et tuleb kool ära lõpetada, jalgealune kindlustada, raha koguda, mis iganes.

Ma läksin juba magistri kõrvalt tööle, töötasin ka kõik nädalavahetused ja tänu sellele (viie aastaga) on mul praeguseks väga hea positsioon saavutatud. Osava planeerimisega olen ka piisavalt raha kõrvale pannud.

Igaljuhul, mu suur unistus on alati olnud emaks saada ja ma tõesti mõtlen ja unistan lastest iga päev. Mul ei oleks selleks ühtegi takistust ja tunnen, et olen omalt poolt kõik teinud, et see unistus lõpuks täide viia. Ja mees ei ütle ka, et ok, ootame aasta või midagi sellist. Ta lihtsalt teab, et praegu ta ei taha ja ta ei tea, millal see õige aeg üldse tema jaoks saabuda võiks. See viib mind täiesti ahastusse, ma tõesti ei tea, mida teha. Üritan muidugi olla mõistev ja aru saada, et äkki tal on mingid hirmud vms.. aga ta ütleb, et siin ei ole mingit "spetsiifilist" põhjust taga, et ta armastab mind väga, aga tema jaoks on praegu lihtsalt laste saamiseks veel liiga vara.

Muidu me sobime suurepäraselt kokku, ma ei tunne end kellegagi nii hästi, kui temaga koos olla, ta on tõesti inimene, kellega elulõpuni koos võiksin olla. Mu õe ja venna lastega saab ta ka suurepäraselt hakkama, iga kord mürab nendega nagu segane, nii et ma olen kindel, et temast saaks ka kunagi suurepärane isa. Ma olen 100% kindel, et tal ei ole mingeid afääre vms.. ja ma ei usu, et ta tunneks, et me lapsega nö "tema õlule" jääks, sest hetkel teenin mina rohkem ja raha investeerinud ja kogunud olen ka mina kõvasti rohkem. Lisaks töökoht oleks mul lapsepuhkuselt tagasi tulles ka üsna kindlasti alles.

Ühest küljest tunnen, et ma lihtsalt ei suuda elada enam ilma lapseta, olen seda juba nii kaua juba soovinud, et see mõte juba, et ma ikka veel pean ootama murrab mu südame. Teisest küljest ma ei suudaks ka meest selle pärast maha jätta, sest ma tõesti armastan teda ja ei suudaks üldse ühegi teise mehe poole vaadatagi.

Palun andke nõu!