"Tuleb olla ettevaatlik ja hoolikalt valida, kellega koos sa mälestusi lood. Ent vahel lihtsalt ei saa valida ja mõnikord eksivad ka eksimatud."

 (2)
"Tuleb olla ettevaatlik ja hoolikalt valida, kellega koos sa mälestusi lood. Ent vahel lihtsalt ei saa valida ja mõnikord eksivad ka eksimatud."
Pilt on illustreerivFoto: Alvin Mahmudov/Unsplash

Katkend Lauri Räpi raamatust "Maailma lõpus on kohvik".

"Mälestused on ohtlik kraam. Need võivad su südant soojendada või selle tuhandeks tükiks rebida. Mul on mõned mälestused, mida ma tahaksin endalt maha raputada, nagu koer raputab oma kasukalt vihmavee. Aga nad ei kuuletu mulle. Tuleb olla ettevaatlik ja hoolikalt valida, kellega koos sa mälestusi lood. Ent vahel lihtsalt ei saa valida ja mõnikord eksivad ka eksimatud. On paiku, mida ma ei mäleta, aga tahaksin. On hetki, mida ma parema meelega ei meenutaks, aga nad ilmuvad ikkagi aeg-ajalt mu meeltesse. On inimesi, keda ma ei oleks tahtnud tunda, aga tundsin neid siiski. Ja mul oli üks plika, keda ma ei suuda unustada. Tema nahk oli tõmmu nagu Cerro Negro vulkaani nõlvad Nicaraguas. Vastupidi kivihiiglasele oli ta õbluke, ent sitke ja aktiivne kui Leóni külje all olev Kesk-Ameerika noorim tegevvulkaan. Seal, maailma teise serva peal, gaasiuduse mäe mustavatel tuhanõlvadel, meie teed ristusidki.

Meie juhuslik kohtumine toimus tegelikult juba varem. Viiesaja aasta vanuse Leóni südames, ühe kitsa tänava ahtal ja auklikul kõnniteel, kui ekslesin ihuüksi mööda võõrast linna, sõlmides uusi tutvusi tänavanurkade ja kangialuste, juuksuritöökodade ja poekeste, sakraalhoonete ja elumajadega. Uudistasin igal sammul üllatusi pakkunud tänavakunsti, värvikirevat arhitektuuri ja koloriitseid inimesi.

Seotud lood:

Hiline lõunapäike kõrvetas halastamatult. Aastasadade raskust vapralt kandnud teed terendasid kuumusest.

Ühe kõnnitee kohal auranud miraaži sees jalutas mulle vastu üks nägemus. Mustajuukseline nicaraguita. Kust ta tuli ja kuhu teel oli, seda ma ei tea. Aga kohakuti jõudes komistasime kohmetuks tegeva hetke otsa, mis vahel ikka ette tuleb, kui juhuslikud vastujalutajad teineteisest mööduvad. Astudes justkui varasema kokkuleppe järgi korraga kõigepealt ühele ja siis teisele poole. Ja siis uuesti. Nagu oleks üks põhjapoolus ja teine kompassi magnetiseeritud nõel. Vahetasime kohmetud naeratused, tagastasime need teineteisele ja möödusime teineteist õhkõrnalt riivates. Läksime kumbki oma teed.

Ta oli just seda tüüpi graatsiline kassnaine, kellele sa lihtsalt pead üle õla järele vaatama ja keda pilguga saatma. Seni, kuni ta kaob nurga taha või sulab tänava kohal jalutanud õhuga ühte.

See pealtnäha juhuslik kohtumine oli nagu fragment laulust, mis kuskilt kõrvu jäädes kummitama hakkab, ja sa ei saa rahu enne, kui oled kuulnud tervet lugu. Ent tasub olla ettevaatlik. Sest iial ei tea, milline on selle loo sisu. Võib juhtuda, et peale selle kuulmist ei ole su maailm enam kunagi endine."

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare