Endale mitte tunnistades pole meil kontrolli negatiivsete tunnete üle ja meie usaldusväärsus teiste silmis kahaneb. Kui kõik näevad, et olen kade, aga ma ise seda eitan, siis on kogu minu ausus kahtluse alla seatav.
Ometi sisaldub ka negatiivsetes tunnetes oluline informatsioon meie vajaduste kohta ja tihti sellegi kohta, mis on avastamatuna sügaval meie sees peidus.
Viha aitab meil oma vajadusi tundma õppida
Vihastamine võib olla ses mõttes kasulik, et aitab end tundma õppida. Viha on märk sellest, et inimene laseb endale liiga teha ja et tal tuleks enda eest seista. Tigedaks võib teha näiteks see, et oleme pidanud liiga palju teiste tahtmist täitma, nii et oma vajadused on ununenud. Võib-olla pole meie vajaduste järele kunagi keegi küsinud ja me ei teagi, et need olemas on.
Kui inimene hakkab tähelepanu pöörama, millal ta endasse viha koguma hakkab, võib ta märgata, millal hakkab ta endale liiga tegema. Kas on see siis, kui ta alailma koduseid toimetusi teeb ega leia aega puhata. Või on see siis, kui ta peab kolleegi tegemata töö ära tegema. Või kuulama ema manitsusi sellest, kuidas lapsi peab kasvatama. Või neelama alla kellegi solvanguid.
Ta piitsutab ennast tagant ja ütleb endale, et kõik asjad tahavad ju tegemist, pesu pesemist, kodu koristamist, aed hoolitsemist. Nõuab korraks aja maha võtmist, et aru saadagi oma vihast ja seda omaks võtta. Kipume ju automaatselt teisi süüdistama, jättes enda tunded sellest mängust välja.
Kui oma viha teadvustatakse ja saadakse aru, millal endale liiga tehakse, nähakse ka paremini võimalust selle avaldamisviisi teadlikult valida. Ei pea oma viha ja frustratsiooni lähedastele kaela valama vihapurskena, vaid võib viha positiivselt väljendada. Kas või oma soove selgelt väljendades, enda jaoks aega võttes, öeldes „ei“, kui jaks on otsas või ei kuulu ülesanne enda töökohustuste hulka, mehe ja lapsed tööle pannes, öeldes kellelegi, et ta ütlus on solvav ja pole tõsi.
Tõenäoliselt muidugi on mingid arusaamad siiani takistanud enda eest seista. Kas kardetakse „ei“ öelda töökoha kaotuse hirmus või olla halb naine või halb ema või tahetakse tunda enda vajalikuna ja olla hea inimene.
Kui viha endale otseselt ei tunnistata ja see alla surutakse, leiab see väljenduse vastumeelsusena, sarkasmina, kriitilisusena, depressioonina, masendusena, jõuetusena ja nii edasi. Ka vältimise ja jäikuse taga võib olla viha või kurbus. Mõni inimene on väga osav teiste vältimises ja paika panemises, nii et peaaegu võimatu on öelda, mida ta teeb, aga pärast kontakti temaga võib tunda ennast täiesti tühjana.
Kadedus on signaal meie kasutamata annetest
Kadedus on esimine samm õppimise teel. Selle kaudu leiab inimene, missugused anded tal kasutamata on jäänud. Ütleme, et inimene on kade kellegi peale, kes teeb oma firmat, siis on temas tõenäoliselt peidus hea ports organiseerimisoskust, jõudu ja ettevõtlikkust, mis on rakendamata. Võib-olla pole kunagi võimalik olnud oma organiseerimisoskust arendada ja väljendada. Ta ei pruugi üldse teadlik olla, et temas on need omadused peidus, mida ta teise juures kadetseb.
Kahjuks on üsna tavaline kadedus oma lapse suhtes. Näiteks ei saanud naine oma lapsepõlves neid asju endale lubada, mida tema tütrele võimaldatakse, olgu vanematega välismaareisidel käimine või autoga trenni vedamine. Siis on suhtumine neisse trennidesse või reisidesse halvustav. Või just hakatakse idealiseerima kõiki lapse tegemisi, mida omal ajal ei saanud lubada. Aga kadedus on eriti suur tabu ja ükski ema-isa ei tunnista seda endale, sest hea vanem „ei tohi“ olla kade oma lapse suhtes.
Kade võib olla ka oma abikaasa suhtes, et sellel on vähem tööd kodus või päev otsa huvitavaid kohtumisi, aga partner peab kodus lastega aega viitma. Sel juhul on tusatunne märk oma ununenud vajadustest või alla surutud oskusest inimestega suhelda. Tähtis on aru saada, et kadeduse eksisteerimist eitamisega ära ei kaota. Tähtis on teadvustamine — kui inimene tunneb kadedust, ei tee ta sellega kellelegi kurja, vaid saab mõtlema hakata, mida ta endale ei võimalda või milliseid kasutamata andeid tahaks proovida-rakendada.
Kui õpime oma alateadvuse tarkust ja õpetust ära kuulama ja seda elus rakendama, siis hakkab kadedus kaduma. Oma elu muutub nii huvitavaks, et pole aega kadetseda teiste tegemisi. Energia on leidnud õige väljundi.
Mida rohkem oma varjupoolt omaks võtame, seda terviklikum oleme
Oma varjupoolega kokku puutudes kaasneb peaaegu sunniviisiline vajadus oma elu revideerida ja kaaluda tehtud otsuseid ja valikuid. Naine võib tulla mõttele küsida endalt, kas ta on üldse elanud oma elu või kellegi teise oma? On tähtis, et teadvustamata tunded, kujutelmad, ellusuhtumine ja vajadused saaksid avalduda, mis siis, et need haiget teevad.
Just äng annab aimu, et meis on sündimas midagi olulist. Need võivad olla uued otsused oma elu kohta: töö, paarisuhte või muu tähtis väljund. Kas laseme neil otsustel teadvusse tõusta või surume oma ängi maha, sõites meelt lahutama või juues sõbrannadega veini, on meie teha. Hea on teada, et igasugune äng on alateadvuse tagasihoidlik katse meile midagi öelda. Saaksime endaga rohkem kooskõlla, kui kuulaksime oma ängi, kadedust, viha. Millega me rahul pole? Mida me endas alla surume? Mis tahab meis avalduda? Mida tahame muuta? Oma sisemistele signaalidele vastamine ongi enda eest vastutuse võtmine.
Ainult niiviisi muutume oma elu eest vastutavaks mis tahes tingimustes. Mõned asjad ei pruugi olla muudetavad kohe. Aga igal juhul saame teele asuda.
Mida täielikumalt inimene oma tunnetega päri on, seda suurem võimalus ja vabadus on tal nende väljendamisviisi teadlikult valida. Seda osavamaks ta saab suhtlemises, seda mõnusam temaga on olla, olgu lähisuhtes või alluvus-ülemus suhtes, seda selgem ja lihtsam on elu tema jaoks ja seda suurem võimalus tal on olla oma elu peremees.
Vaata: Avatud töötuba naistele „Jõud, rõõm, rahulolu naise ja emana“
Päeval:
Öösel:
