Nõukogude aja alguses kohtub ja abiellub noor paar, kes loovad perekonna, saavad lapsed. Eluke veereb, ehitatakse maja, tehakse tööd. Naisele on kodus õpetatud, et tema kohus on paindlik olla, järele anda ja ära kannatada. Nii siis salgabki naine enda mõtted ja soovid, neelab alla halvad sõnad, õpib ära õpitud abituse, et mees tunneks end ikka mehena ning jätab kõik tehnikasse ja raskematesse otsustesse puutuva mehe hooleks, teeb kodus kõvasti tööd, hoiab majapidamise korras ja söögi alati laual. Eks ole igasuguseid aegu, õnneks mees napsuklaasi ei ihale, vägivaldne ei ole, suuremalt jaolt veeretatakse rahulikku elukest ja kuigi mees kipub omavahel olles mõnikord tänitama ja halvustama, paistavad nad sõbralikult koos eksisteeriv paar.

Paari tütar kasvab suureks ja jääb nõukogude aja lõpukümnendil rasedaks. Suhtes pole oldud kaua, kooselu on maitsmata ja ehk polekski kokku jäädud, lapsest hoolimata, aga naise vanemad käivad peale, et nüüd tuleb paari minna, pole midagi parata. Naist on kasvatatud tagasihoidlikuks, allaheitlikuks, teadmisega, et naine peab järgi andma, lahkuminek ei ole võimalus. Elatakse, rajatakse kodu, saadakse teinegi laps. Aastate möödudes selgub aga, et mees kaldub vägivaldsusele, armukadedusele, kontrollimisele, dramaatiliste žestide tegemisse ja napsuklaas on üha ahvatlevam. Üks suur draama ja süüdistamine ja karjumine järgneb teisele. Naine on jäänud isolatsiooni, sõbrannad on ära kadunud ja vanemate poolt valitseb mõtteviis, et peab ära kannatama, peab kokku jääma, mis siis, et paari lapsed sooviksid kogu hingest, et vanemad lahku läheksid. Keegi seda lastelt muidugi ei küsi ja enda arvamuse avaldamiseks on nad liialt ära hirmutatud. Mõnikord saab ära mindud, aga alati tagasi tuldud, sest „naine peab järgi andma“ on liiga sügavalt sees ja alati pole halb ja armastus on kõigest hoolimata alles.

Lapsed kasvavad, saavad täiskasvanuks. Tütar on kaasa saanud teadmise, et naine ja lapsed on kõiges halvas süüdi ning edaspidistes suhetes süüdistab ennast ning väldib iga hinna eest tülisid. Kuni saab aru, et see mudel ei tööta, valib hea mehe, teeb endaga tööd, saab ringist välja ja on õnnelik. Poeg aga võtab naise, saab lapse ja järgib kodus nähtud peremudelit. Kõikides altminekutes ja probleemides on süüdi naine. Naine peab kõik ära kannatama ja järgi andma. Ta on näinud, et ema niimoodi käitub ja ema pole kunagi lastele öelnud, et see pole õige ja ta tegelikult ei taha niimoodi. Jääb mulje, et naine peab olema vaikne, leebe, ootama kodus puhta toa ja sooja söögiga ning mitte kunagi vastu haukuma ega kusagile minna soovima. Esimene naine ei ole selline, ta ei ole sellise eluga nõus ja läheb ära. Koos lapsega. Mees ei saa aru, mis juhtus ja süüdistab naist. Järgmine naine saab seda enam piiranguid ja peab kannatama üha äkilisemat käitumist, suuremaid kahtlustusi ja süüdistusi, vaimset ja füüsilist vägivalda. Naisel ei ole kusagile pöörduda ega kusagile minna, nii et ta küll ähvardab lapsed võtta ja lahkuda, aga alati jääb. See toidab mehe arusaama, et naised vastutavadki pereõnne eest, naised annavad alati alla, see ongi nende kohus. Abi ei saa ka mehe emalt, sest teda on kasvatatud nii, et lahku ei minda, tuleb ära kannatada. Miks siis minia ei suuda kannatada? Tema ju ometi on vastu pidanud. Ju siis minia ikka on ise ka süüdi, kui temaga nii halvasti käitutakse. Salaja sügaval südames on poeg ilmselt ema peale vihane kogu selle raske lapsepõlve ja ema pehmuse eest, kuigi ta seda viha ehk endale ei teadvusta. Peres kasvavad väiksed pojad, kes näevad päevast päeva draamasid ja tülisid ja vägivalda ja karjumist ning õpivad, et mehe roll ongi tulla koju ja nõuda, naise kohus on kodus olla ja teenindada, mokk maas pidada. Kui seda ringi lõhutud ei saa, jätkub kõik järgmistes põlvkondades üha uuesti.

See on paljude perekondade argipäev. Kümned ja sajad tuhanded meist on kasvanud perekonnas, kus lastega ei tegeldud, neile elu, soorolle, tundeid ja kohustusi ei selgitatud, vaid ainult nõuti kuuletumist. Peremudelit sai õppida ainult düsfunktsionaalsest eeskujust, sest inimesed ei olnud õppinud teineteisega rääkima, teist kuulama ja nii tuli suhtlemisoskuse puudulikkusega inimesi üha juurde. „Ma olengi selline“ ja „aga mind on niimoodi kasvatatud“ on ühed jubedad laused, mille abil saab edukalt pea liiva alla peita, vastutuse oma elu eest teistele veeretada ja mitte midagi ette võtta. Meil kõigil on mingi vorm õpitud abitusest. Kes ütleb, et ei oska suusatada, kes ei saa üldse tehnikaga hakkama, kes ei suuda end maksma panna. Põhimõtteliselt on see kõik üks ja sama. Kuni me ei võta vastutust oma elu eest enda kätte ja süüdistame vaid kõiki teisi, seni ei muutu midagi. Üha enam ja enam teadvustatakse, et kommunikatsioon on võti. Eeldamine teeb eesliks, kunagi ei tohi eeldada, et tead, mida teine mõtleb või et tema saab sinust sõnadeta aru. Ja kunagi, mitte kunagi ei tohi arvata, et sinu õnn sõltub teisest inimesest ja tema kohustus on sind õnnelikuks teha. Ja mis kõige peamine — kui ikka kõik halvasti on, sind koheldakse kui orja, lapsed kannatavad ja armastusest on saanud kaastunne ja viha, ei pea sa hambaid risti suruma ja ära kannatama, heade aegade lootuses. Kui on ikka proovitud, elu on hädaorg ja on näha, et teine pool ei ole suhte nimel töötamisega nõus, on sul õigus ära minna. Ära lase kellelgi endale öelda, et sul on kohustus jääda. Sa ei vastuta kellegi teise kui iseenda (ja oma alaealiste laste) eest! Meil kõigil on ainult üks elu.