Uhh, kuum! UUS KATKEND raamatust "Viiskümmend halli varjundit"
Naistekas avaldab katkendi täna ilmunud raamatust "Viiskümmend halli varjundit". Tänasest kuni 5. detsembrini on menuromaan “Viiskümmend halli varjundit” saadaval Selveri ja Prisma kauplustes üle kogu Eesti vaid koos nädalalehega Eesti Ekspress.
Osale kindlasti ka Naisteka auhinnamängus!
„Me lahendame selle olukorra otsekohe.“
„Mida sa silmas pead? Mis olukorra?“
„Sinu olukorra. Ana, ma armatsen nüüd sinuga, ja kohe.“
„Oh.” Põrand kukub. Ma olen olukord. Ma hoian hinge kinni.
„See tähendab, et kui sa tahad, ma ei käi peale.“
„Ma arvasin, et armatsemine pole sinu rida. Ma arvasin, et sa kepid kõvasti.” Ma neelatan, suu on äkki kuiv.
Ta muigab üleannetult, see mõjub kuni alla välja, sinna.
„Ma võin teha erandi, või need kaks asja ühendada, vaatame. Ma tõesti tahan sinuga armatseda. Palun, tule minuga voodisse. Ma tahan, et meie kokkulepe toimiks, aga sa pead tõesti teadma, millega sa end seod. Me võime su õpetamist täna öösel alustada – põhilisest. Ega ma sellest romantilisemaks ei muutu, aga see oleks algus, ja ma tahan seda, ja loodetavasti sina ka.” Ta pilk on tõsine.
Ma punastan ... oh taevas ... soovid lähevad tõesti täide.
„Aga ma pole teinud kõike seda, mida sa oma reeglite nimekirjas nõuad.” Mu hääl on vaikne ja täis kõhklusi.
„Unusta ära need reeglid. Täna ööseks unusta ära. Ma tahan sind. Ma olen tahtnud sind sellest ajast peale, kui sa mu kontorisse sadasid, ja ma tean, et sina tahad mind ka. Sa ei istuks siin rahulikult, arutledes karistuste ja keeldude üle, kui sa ei tahaks. Palun, Ana, veeda see öö minuga.” Ta sirutab käe välja, ja ta silmad on säravad, tulised ... erutatud, ning ma võtan ta käe vastu. Ta tõmbab mu toolilt üles oma embusesse, nii et võin tunda tema keha kogu pikkuses enda vastas; see kiire liigutus tabab mind ootamatult. Ta silitab sõrmedega mu kukalt, kerib mu hobusesaba ümber randme ja sikutab õrnalt, sundides mind endale otsa vaatama. Ta silmitseb mind ainiti.
„Sa oled üks julge noor naine,” sosistab ta. „Ma imetlen sind.“
Ta sõnad on nagu mingi süüde – ma olen leekides. Ta kummardab alla ja suudleb õrnalt mu huuli, ja siis imeb alahuult.
„Ma tahan seda hammustada,” pomiseb ta mu suu vastas ja puudutab seda ettevaatlikult hammastega. Ma oigan ja ta naeratab.
„Palun, Ana, luba mul endaga armatseda.“
„Jah,” sosistan ma, sest sellepärast ma siin olengi. Võiduka naeratusega laseb ta mu lahti, võtab mul käest kinni ja juhib mu läbi korteri.
