Üksiolu on sama loomulik kui suhtes olemine
„Mul on midagi viga, sest mul puudub püsisuhe. Miks teistel õnnestub ja minul mitte?
Olen saamatu ega ei saa hakkama suhte loomisega.“
Igasugused muremõtted jätavad inimese psüühikasse oma jälje, vahel suurema, vahel väiksema. Igal mõttel on väga suur mõjujõud elule. Just muremõtted tekitavad enda suhtes tarbetut pahameelt. Kuid tegelikult ju pole mingisugust vajadust mõelda negatiivselt, sest ükskord mõistame varem või hiljem, et see ei vii soovitud tulemuseni.
Püsisuhte puudumise pärast ei peaks tundma piinlikkust. Suhete tekkimine eeldab suhtlemist, suhete loomist ja nende hoidmist. Kõik tuleb õigel ajal.
Paljud inimesed kurdavad tihti, et nende kõrval ei ole armsamat, kellega oma muresid, probleeme ja rõõme jagada. Sellepärast näib elu tühjana. On inimesi, kel ei ole elukaaslast, kuid nad suudavad seejuures olla vägagi õnnelikud. Sellist õnne on kahjuks enesekriitilise mõttelaadiga inimesel raske saavutada.
Meeldimist ja armumist on kerge segamini ajada. Meeldimise levinud vorm on huvitumine kellegi isiksuseomadustest ja tema isikust enesest. Paljud inimesed ei ole tegelikult kunagi armunud olnud. On olnud ainult arvamus: ma olen armunud. Kui te kahtlete selles, kas olete armunud, siis siinkohal tuleks endale esitada küsimus, et miks ta mulle meeldib ja miks ma just temasse olen kiindunud? Sellele tihti ei teatagi vastust. Mõeldes läbi kiindumise põhjused, saame selgust. Võime jõuda järeldusele, kas tunne oli ekslik või mitte. Enesetunne muutub sel juhul koheselt paremaks, sest olete vabanenud murekoormast.
Seda, mis on meeldimine, armumine ja armastus, ei oska päris täpselt öelda vist mitte keegi. Paar mõttetera selle kohta on taskust võtta peaaegu igal inimesel. Armastus mingil juhul ei ole mitte teise külge klammerdumine — see meenutab rohkem omamist ja tundub, et teine inimene on vahend või asi oma üksildustundes tühimiku täitmiseks.
Leian, et mitte keegi pole tegelikult täiesti üksi — alati on inimesi tema ümber. Nad ei pruugi olla küll teie kõrval, kuid meie planeedil on kohe kindlasti veel ka teisi inimesi, kelle mõttelaad on samasugune. Usun, et sarnase mõttemaailmaga inimesed juhtuvad kord (tõmbuvad üksteise poole) ka kokku mõnel üritusel, koolis, tänaval, kus iganes, sest ka nende käitumine on ju samasugune nagu teie oma. Elu toob meie juurde kõik, mida vajame. Ka kannatusi, mida läbides tarkusi õppida, et edaspidi paremini eluga toime tulla.
Ei ole uudiseks, et hingeüksildust võib tunda ka tuhandete inimeste seas. Linnas, tänaval üksteisest mööda jalutades ei aimagi, kui meile vastu jalutab hingesugulane.
Ka teistega suheldes on võimalik tunda üksildust. Miks? Probleemi võtmesõnaks on suhtlemisviis. Kui vestlus on ainult pinnapealne ja kuiv faktide vahetus, siis on ju loomulik, et üksildustunne ei kao. Kui aga öelda sõbrale või tuttavale: „Tead, ma tunnen ennast sinu seltskonnas nii üksildasena,“ siis märkame muutust enesetundes ja vestluses, mis koheselt muutub sügavamaks ja jutt võtab kindlalt suuna teie üksildustundele. Kui inimene on avameelsem, siis ka tema üksildus leevendub.
Üksilduse ja eraklikkuse vastu aitab, kui harjutada ennast suhtlema: alguses vähe, hiljem palju. Nii saab lõpuks jagu üksildusest, sest meie ümber tekib uusi ja huvitavaid tutvusi ja võimalik, et sõprussidemeidki.
Mõnele inimesele meeldib üksi olla, kuid kõige üksildasemgi vajab teisi enda lähedale. Maailmas on palju üksikuid inimesi, kuid fakt, et nad on üksi, ei tee neid veel teistest halvemateks. Iga inimene on maailmale vajalik!
