Üle 55aastane mees ausalt oma abielust: tülide käigus oleme teineteisele tunnistanud, et kui saaks elu otsast alustada, siis koos me kindlasti ei oleks

 (95)
Üle 55aastane mees ausalt oma abielust: tülide käigus oleme teineteisele tunnistanud, et kui saaks elu otsast alustada, siis koos me kindlasti ei oleks
Foto: Nick Karvounis/Unsplash

"Pikk tööpäev selja taga, olen väsinud nii vaimselt kui ka füüsiliselt ja tahaksin minna koju pikutama... Aga kahjuks viimased 15 aastat lähen koju ja ootan Temakese käske ja korraldusi selle kohta, kuhu minna ja mida teha," alustab oma juttu Naisteka foorumis üks üle 55aastane meesterahvas.

“Manan kodurahu huvides kunstnaeratuse näole, ei jaksa seda kisa, ohkimist ja vingumist kuulata ning nii asungi täistuuridel Temakese ego rahuldama. Aga tihti tunnen, et ma ei jaksa enam. Ja kas on siis selllisel teesklemisel üldse mingit mõtet?

Meid ei seo peale ühiste laste ja lastelaste mitte midagi. Suuremate tülide käigus oleme isegi teineteisele avameelselt tunnistanud, et kui saaks oma elu uuesti otsast alustada, siis elukaaslasteks me teineteist mingil juhul enam ei valiks. Eks see väide räägib juba enda eest.

Tean, et saan "iga hinna eest läbisurujate armeelt" nüüd negatiivse hukkamõistu osaliseks, kuid soovin seda teemat jagada pigem nendega, kes kuulavad elus oma südame häält ning elavad kooskõlas oma soovide ja heaoluga.

Arvan, et nende nn "iga hinna eest läbi surutud" abielude aeg on lõppenud. Kas oleme kohustatud ilusaks elama ainult ühe elu poole, samas ise kibeduse ja tülpimuse pisaraid alla neelates? Kas teine abielu pool ei väärigi elus rõõmu, rahulolu, naudingut? Miks ma pean elama pidevas pingeseisundis ja kartma, et äkki tema ei ole rahul? Tahaksin olla mina ise, kõigi oma vajaduste, soovide ja tunnetega, nautida kodurahu, puhata välja raskest tööpäevast. Kas minu tõekspidamised on siis tõesti nii ebamaised ja taunitavad?”