Ütle, et sa armastad mind! Pliis-pliis!
Mida teeb mees, kui kodus pakutav ühel hetkel nägemismeelele puudulikuks jääb? Valikuid jätkub, sest telekanalid on nii täis kõikvõimalikes kiisupoosides alasti või poolalasti naisi, et jumal tänatud, kui see kedagi veel üleüldse erutab. Kui teised meeled ka oma hakkavad nõudma, siis on varuks pärit elutarkus: “Tahad seksi saada? Jooda naine täis!” Pisut tüütu ja kulukas, tõsi küll, aga on lootust, et ajab asja ära.
Mida teeme meie, armsad suguõed, kui meie kuulmismeelele antu piirdub paari esimese tutvusenädalaga ja lisa pole tulnud juba pikemat aega? Hakkame vinguma? Seda ilmselt algatuseks.
Matame end seebikatemaailma, kus Alejandro, käsi südamel, põlvitab Lucia ees, kelle silmist pritsib õnnepisaraid.
Edasi võib asi minna hullemaks. Me reedame kodumaa ja rahvuse ning sukeldume üheks ööks või turimisreisiks (alatumad isegi aastateks) mõne põleva pilguga, hästi lõhnastatud ja graatsiliselt tantsiva “geelipea” embusesse ning laseme endale doseerida meelituste koguse, millest piisab kas just elu lõpuni, kuid mõneks ajaks kindlasti. Aga mis teha, isamaa-armastus ei ole sensuaalselt kuigi sütitav.
Ning seejärel naaseme, häbinägu peas, lahmiva jõuramise (netikommentaarid) või vaikiva ja teenitud põlguse reaalsusesse. Ükskõiksuse ukse taha üritamaks leida tasakaalu leemekulbiliigutaja ja meela miisu kuvandi vahel, mida meilt justkui oodatakse.
Ilus Eesti Naine on nähtus, mis tuuakse parema puudumisel võõraste jaoks esile kui maarjamaiste väärtuste lipulaev. Omavahel kehtib muidugi sõnatu kokkulepe, et need lühikese seeliku, poolemeetriste vooditiigri-küünte, plaatinablondiks pleegitatud juuste ja meeleheitlikult nasaalse barbiehäälega kõnelevad tibinad on ühed litsid kõik. Võta üks ja viska teist. Pruugib ainult mõnel geelipeal tulla….
Odavad oleme? Ilmselt jah, aga kardetavasti oleme oma hinna alla lasknud lootuses vähempakkumisele. Et ehk keegi siiski tuleb ja tunnustab meie pingutusi juuksuris, ilusalongis, aeroobikatrennis ja eneseabiõpikut lugedes? Ööklubis üleolevalt lauale visatud autovõtmed või oma materiaalse võimekuse tõestuseks ostetud juveelidega sõrmus pole tegelikult just päris see, mille nimel püüeldud sai.
Jätta kõrvadega armastav naisolend aastateks komplimentidest kuivale teeb eelpooltoodud arvestuse põhjal välja umbes sama, kui pakkuda silmadega armastavale mehele välja lõputut kireööd pensionieas kahesajakilose hermafrodiidiga (vabandan, kui viimane siiski kellegi jaoks erutuse võrdkujuks peaks osutuma!)
Ilmselt poleks ma nii lollide ja elukaugete mõtete peale tulnudki, kui ei elaks koos oma kahe tütre ja (eestlasest!) mehega juba pool aastat Hispaania edelaosas. Ma arvan, et “guapa” (kaunitar) oli esimene hispaaniakeelne sõna, mille meie kolmeaastane tütar selgeks õppis. Sest seda öeldakse siin igal sammul ja igale naisele, vanusest ja pingutustest sõltumata. Kui väike tüdruk esialgu seepeale häbelikult ennast vastu mind nühkis ja silmi peitis, siis hiljuti vallandas temas tõsise pahameelepuhangu, et ta ühel linnajalutuskäigul kogemata ühtki “guapat” ei kuulnudki. Ning kuna selle sõnaga kostitakse tõepoolest erinevas eas ja staatuses naisi, näikse tegu olevat tunnustusega, mille tulemusena ei pea tingimata tänutäheks ütlejaga voodisse hüppama.
Kuigi tugevalt üle poole hispaanlannadest harrastab topless-päevitamist, ei valitse siin üldist arusaama, et see on mingi meeste jaoks korraldatud väljanäitus, kust igaüks saab omale sobiva tissipaari kommenteerimiseks, jõllitamiseks ja näppimiseks välja valida.
Mis see on, mis teeb hispaanlannade kõnnaku nõtkeks ja väärikaks ilma geelküünte ja elukaaslase poolt “armastuse märgiks” kingitud silikoonrindadeta? Miks nad veel kaheksakümnesena näevad imekenad välja oma pärlite, lehvikute ja kontskingadega? Miks nad on oma ilus veendunud?
Ma veel omandan seda teadmist, aga kahtlustan, et midagi on siin pistmist sõnaga “guapa”, ja ühe teise, mõlemas keeles a-tähega algava sõnaga (mis eesti keeles kõlab kahjuks oluliselt harvemini kui n-, v- või p-tähega sõna).
Armastust ja lugupidamist ei saa loomulikult nõuda. “Ütle, et sa armastad mind, pliis-pliis!” võib mehe jaoks kõlada sama pelutavalt kui naise jaoks “davai, paljaks ja kohe!”
Siiski on kurb selle pärast, kui paljud suhted purunevad lihtsalt seetõttu, et teineteise jaoks ei leita tundeid ja nendele vastavaid sõnu. Ma ei pea silmas õhukeseks kulunud, ameerikalikku igahommikust “iloveyoud”, teisalt ei saa öelda, et ka “raisk, mis pommid sel eidel on! Siukest põrutaks isegi!” oleks nüüd päris see, mida ihkaksime. Pigem võiks see olla midagi südamest tulevat, miks mitte isegi spontaanset, sest südamega tundmine on õnnestumiseks kindlam garantii kui ainult silmade või kõrvadega armastamine. Ning kui südamest kohe mitte-mitte kuidagi ei saa, pole mõtet ka autovõtme või kalliskiviga üritada, nagunii ei tule välja.
Louise on Naisteka kaasautor, kes elab alaliselt Hispaanias
