Olen armukade ja ma ei salli ta lapsi. Tahan ise olla tema jaoks number üks ja kõige armsam, aga tema praegu jookseb iga kõne ja pühapäeva puhul nende juurde. Meie uude ühisesse koju ma lubasin ta lapsi paar korda, aga ma ei suutnud nendega koos olla. Lapsed olid lärmakad, määrisid diivani ära ega suutnud üldse paigal istuda. Ja nad kogu aeg küsisid: “Issi, millal sa koju tuled?” Vastik oli kuulata seda. Enam ma neid oma koju ei luba.

Eksnaine helistab iga päev, et ta on raha vaja, kuigi mees maksab vabatahtlikult päris korraliku summa elatist. Või siis on naisel midagi tarvis parandada, lapsed lasteaiast ära tuua või sinna viia, kellelgi on sünnipäev või lihtsalt niisama tahaks juttu rääkida. See ajab ka vihale! Mida tal on asja minu mehega? Nad on lahus, saagu aru!

Tegelikult kardangi, et äkki ta ühel päeval ta läheb eksi juurde tagasi ja sellepärast ma ei taha, et ta nendega tegemist teeb. Eksnaine on jonnakas ja omast arust kaval — sokutab lapsi igal võimalikul juhul mehe kraesse, et temas süümekaid tekitada ja ümber mõtlema panna. Mehel ongi süümekad ja tunneb end halvasti mõnikord. Õnneks mina oskan teda lohutada ja ta enesetunnet parandada nii, nagu tema eks iial ei suutnud, seda ma tean!

Aga lapsed on veel nii väikesed, et unustaksid ta kiiresti ja hakkaksid isaks nimetama ema uut meest, kui mees ja eks seda neile lubaksid. Minu meelest see oleks parim lahendus praegu kõigile. Mees ei peaks end kahe pere vahel lõhki tõmbama, naine saaks rahulikult uue mehe võtta ja lapsed saaksid uue isa. Mina ei peaks siis muretsema, et äkki mees läheb oma vanasse koju tagasi.

Naised, kes on samas olukorras olnud, andke nõu, mida teha, et mees eelmist elu unustama panna ja teda enda juures hoida?!