Uued ajad, uued kombed: mehed ei pea enam üldse vaeva nägema, et naisi saada
Nagu alati, surus ta mind seegi kord oma kehakumeruste vahele (kallistuseks oleks seda vast vale nimetada), et väljendada heldimust taaskohtumise üle. Igatahes oli ta mind nähes silmapaistvalt rõõmus ja läks kohe elevust täis. Nimelt olla ta taaskord vaba ja vallaline ning oleks vaja mehi jahtima minna, mina oleks aga värske veri tema loetlematult pikas kaaspidutsejate nimekirjas. Kuigi kaine mõistus soovitas vastata: “Ei,” siis millegi pärast kuulsin ennast ütlemas: “JAH!” Ilmselt oli see tingitud sportlikust huvist teada saada, et kuidas üks meestejaht siis õigupoolest välja näeb. Jah, ma siiani olen käinud küll sõbrannadega väljas lõbutsemas ning kohtunud ka huvitavate noormeestega, kuid soov endale üks korralik tõllatäis printse kokku rabada, on jäänud ikkagi teisejärguliseks.
Kutt: "Otsi mind hiljem üles!"
Saimegi nädalavahetusel kokku. Alustasime kenast avarast baarist. Ei pimendatud nurki ega ärajoodud inimesi. Istusime ruumi keskel olevas lauas, ajasime juttu ja naersime. Ühtäkki sosistas sõbranna: „Seal kõrvallaua meesterahvad vahivad nii nagu nad tahaks sind ära süüa!” „Kohe kõik või?” küsisin sarkastiliselt ja vaatasin ümber. Kuna mulle vaatas vastu kuus paari huvitatud olemisega silmi, siis purskasin üle ruumi naerma. Seepeale tulid noorsandid meie lauda ja küsisid, et mis meie nimed on ja millega tegeleme. Lõpuks teatas sõbranna, et aeg on minna mujale.
„Ahah, aga oota, ma annan sulle visitka, helista mulle hiljem,” ütles üks poistest ja libistas mulle oma kaardi taskusse. Ütlesin, et ma ei helista, sest kuidagi on kenam kui poisid ise helistavad ja võin ka enda numbri anda. Tüüp hüüdis veel ukselt: „Helista-helista, otsi mind hiljem üles!”
Kuhu on jäänud tava, et mees näitab initiatiivi?
Viskasin kaardi minema, sest ma ei ole harjunud meestele helistama. Olin ju ise enda numbrit pakkunud ja tundus, et kui tal huvi oleks olnud, ju ta oleks siis ikka ise ka selle eest hoolitsenud, et talle minu kontakt jääb. Sõbranna arvas muidugi, et mu nägemus asjadest pärineb ennemuistsetest aegadest ja tänapäeval on see küll ükskõik, et kes kellele esimesena helistab. „Mis sa sest kaardist siis kohe minema loobid, hoia alles, iial ei või teada millal tõeline masendus peal ja seda vaja võib minna,” narris sõbranna ja tassis mind samal ajal kättpidi lähima ööklubi ootejärjekorda.
Diskoteek oli puupüsti täis nii kukkesid kui kanu, noori ja vanu. Garderoobis valitses mäss ja mäsu ning riideid ei olnud kuhugi panna. Mul hakkas selles rahvasummas palav ja kehv ning palusin sõbrannat, et ehk siiski lahkume. Selle peale teatasid meie ees seisvad kaks noormeest galantselt, et võivad enda järjekorrakoha meile anda, kui me lubame pärast neile ühe tantsu. Kuna poisid nägid viisakad välja, saigi tehing tehtud. Tantsisime mõned tantsud ning seejärel hakkas mu uus sõber telefoni näperdama ja kuhugi kibelema. „Mine aga mine, kui sul oli midagi muud plaanis,” ütlesin sõbralikult. „Ei-ei. Mu sõbrad pidid ka tulema ning saatsid sõnumi, et said sisse, ma lähen olen veidi nendega, aga sa otsi mind pärast siit üles!,” seletas noorsand asjalikult. „JÄLLE!?” purskasin naerma. Poiss oli ilmselgelt segaduses. „Ei midagi, ma lihtsalt olen täna juba korra selles olukorras olnud. Ausalt öeldes mulle ei meeldi mehi kusagilt üles otsida, las jääb nii,” selgitasin poisile. „No otsi ikka!” hüüdis mu tantsupartner ja kadunud ta inimmassi hulka oligi.
Sõbranna vihtus lava ees tantsu vist juba kolmanda härrasega. Viipasin talle, et lahkun, tema jäi minust sinna hoogsalt puusi keerutama. Koduteel juurdlesin omaette, et mis mulle ikkagi sellel õhtul siis päris osaks sai. Kuna ma ise ei ole eriline ööklubides meestega tutvuja olnud, siis ei osanudki seisukohta võtta, et kas tõesti on meestele välja antud mingi uuemat laadi naiste ära rääkimise õpik või oli tegemist lihtsalt kokkusattumusega? Aegade algusest mäletan nagu mingit tava, et mees võtab esimese initsiatiivi endale.
Meestel pole enam ammu vaja pingutada, et naisi saada
Järgmisel päeval sain sõbrannaga kohvikus kokku, et „muljetada.“ Tema oli eelmise õhtu tulemustega ääretult rahul ning säras üle kere. Olla saanud kahe mehe numbrid ja ühega suhtleb veel Facebookis. „Kas see sinu jaoks kuidagi veider ei ole, et mehed loobivad oma kontakte ja eeldavad, et naised helistavad neile ise,” pärisin sõbrannalt ettevaatlikult. „Kullake, mis sajandis sina elad?” ajas sõbranna silmad suureks. „Oled sa tähele pannud, et väljas käies on umbes seitsme naise kohta üks mees? Ja isegi see mitte korralik. Meestel ei ole vaja enam väga ammu pingutada, et naiste tähelepanu saada, piisab lihtsalt välja ilmumisest,” seletas sõbranna.
Kui mõtlema hakkasin, oli tal õigus. Tunnen ju isegi kordi rohkem vallalisi naisi kui et mehi. Kuigi arvasin, et ehk seetõttu, et naisena on mul samasoolisi sõpru lihtsalt rohkem. Samas, ka töö juures, kus naisi-mehi pooleks, on palju rohkem vallalisi noori naisi, mehed on aga kõik võetud. Mõni lausa topelt. Pole ka ime. Minuni jõudis nukker teadmine, et naisi on nii paganama palju, et mehed ei peagi oluliselt vaeva nägema. Piisab hunnikust visiitkaartidest ja palvest helistada.
