“Vabandust!“ — süüdistus või süü omaks võtmine?

Võimas abivahend hea tervise hoidmiseks on ainult siira vabanduse vastuvõtmine ja siiras vabandamine, kui me tahame siluda lahkarvamusi, perekonnas, sõprade või töökaaslasetega. Me kuuleme kogu aeg vabandusi, aga kas need on siirad?

Leina aitas Martal kogu päeva mööblit ja muud tarvilikku osta, et sisustada sõbranna elutuba, aga Marta ei teinud talle isegi lõunasööki välja ning Leinal oli tunne, et teda ei hinnata. Kui ta seda Martale ütles, too vabandas ja ütles, et oli nii erutatud, et muu ei tulnud talle pähegi. Leinal ei hakanud kergem, pigem vastupidi.

Mis Martaa vabanduses valesti oli?

Marta vabandus sisaldas sisseprogrammeeritud ettekäände, mis näitas, et kuigi ta halb käitumine oli tahtmatu, ei omanud tema selle üle teadlikku kontrolli. Ka eeldas Marta, et Leina võtab ta vabanduse vastu. Seega süvendas ta probleemi, olles endiselt rohkem keskendunud iseendale kui sõbrannale. Seda tüüpi vabandus on tühi sõnakõlks.

Kuigi Marta ei kasutanud sõbrannat teadlikult ära, oli tema eesmärk vastutust enda peale mitte võtta, lihtsalt olukorrast välja vingerdada.

Enamusel juhtudel, kui te ei aktsepteeri teiste inimeste vabandust, nad ärrituvad ning leiavad, et te ei ole mõistlik.

Kuigi keegi esineb võltsi vabandusega, siis me sageli tunnetame seda ning haavamisele lisandub solvang. Enamus inimesi vabandab selliselt ja lapsed võtavad selle meilt üle.

Juhised ehtsaks vabandamiseks

Esiteks õppige libavabandusi ära tundma. Kui te tabate kiiresti ära, millised vabandused ei ole ehtsad, saate neid ise vältida. Allpool on toodud ära mõned tüüpilisemad.

“Vabandust.”
Näiteks: “Vabandust et ma ei helistanud, mul oli tõesti väga kiire.”
Tõlgendus: “Palun saa aru, et teised asjad olid olulisemad kui sina.”

Näiteks: “Mul on kahju, et sa asjast selliselt aru said. Ma ei pidanud seda silmas.”
Tõlgendus: “Kahju, et sul oli raskusi minust arusaamisega.”

Näide: “Vabandust, et ma varem ei helistanud. Kas sa oled viimasel ajal meie suhte suhtes ebakindel?”
Tõlgendus: “Kui sind häirib, et ma ei helistanud, siis oled sa ise ebakindel, mitte et mina oleksin midagi valesti teinud.”

Vabandage ainult siis, kui te seda tõepoolest mõtlete, ning kui te oskate täpselt määratleda, mille pärast te vabandate.

Kui meie vabandus on autentne, siis me tunnistame selgesõnaliselt, et meie tegu oli lugupidamatu, ilma et me:
* selgitaks otsekohe, miks me seda tegime
* ütleksime teisele inimesele, et hoolimata sellest, kuidas ta sellest aru sai, ei olnud see teie tegelik kavatsus
* tõstataks mingi muu küsimuse, et näidata, et teine inimene oli ise süüdi.

Selle asemel et asuda selgitama, miks ta Leinal lõunasööki ei ostnud, võiks Marta võtta endale vastutuse ning öelda, et ta ei suuda leida mingit vabandust oma teguviisile pärast seda, kui teine teda niipalju aitas.

Sellisel juhul tunnustab Marta teise inimese abi ning väljendab kurbust, et ta seda varem ei teinud.

Ka ei tuleks teil vabandust vastu võtta, kui see ei ole siiras.

Kui te võtate vastu vabanduse, mis oli võlts, siis sisenete te teeskluse maailma, näidates, et probleem on lahendatud, kuigi tegelikult olete te oma sisimas pahane. Lükake kindlalt, kuid leebelt libavabandus tagasi.

Näiteks võite te öelda:“Kui sul on tunne, et ma sain sust valesti aru, siis ma su vabandust parema meelega ei taha. Ma tahan vabandust vaid siis, kui sa tõesti tunned, et sa tegid midagi valesti.”

Kui te lükkate tagasi ebasiira vabanduse, ei lase te endaga manipuleerida ega end maha rahustada ning te panete teisele inimestele vastutuse. See tõstab teie enesekindlust.

Ehtsad vabandused tugevdavad iseloomu ja vastastikust usaldust Kui me muudame viisi, kuidas me vabandame ja vabandusi vastu võtame, ei pea me ennast enam nii palju kaitsma, me oleme mõistvamad ja arukamad ning tugevdame kõiki oma suhteid. Ka võime me olla heaks rollimudeliks teistele, sealhulgas lastele, õpetades neile, et ehtne vabandamine näitab iseloomu tugevust, aitab pälvida teiste austuse ning mõjuda vaimselt tervendavalt.