Vastame küsimusele: miks ma alati satun suhtlema meestega, kes ei saa anda mulle seda, mida ma tahan?
Enamik mudeleid, mis piiravad meie intiimsuhete arengut, kujunevad välja lapsepõlves enne meie kaheaastaseks saamist. Need pole vaimsed ega sõnaliselt väljendatavad. Need on emotsionaalsed ja füüsilised mudelid. Isegi siis, kui nad on väga komplekssed, töötavad need alateadlikul tasandil nagu seedimine.
Kui sa vaatled oma eelmisi intiimsuhteid, märkad sa arvatavasti mingit sama mudelit, samasust. Loomulikult on ka erinevusi, kuid kui sa otsid sarnasusi, märkad intiimsuse mudelit, mis sai alguse lapsepõlvest.
Sinu emotsionaalsed vajadused intiimsuhetes peegeldavad neid vajadusi ja vajakajäämisi, mis sul olid lapsepõlves suhetes oma vanematega. Sa tahad, et sind peetaks eriliseks, nagu sa soovisid seda oma vanemailt. Sa tahad end oma kallima armastuses turvaliselt tunda nagu oma vanemate armastuses. Sa tahaksid, et su partner osutaks sulle rohkem tähelepanu, nagu sa ihkasid seda oma vanemailt.
Väga vähe sellest käitumisest on teadlik. Sa ei ütle mehele: „Intiimsuhe on nagu minu lapsepõlv. Ma püüan oma partnerilt saada seda, mida ma tahtsin oma vanematelt, aga kunagi ei saanud.” Ühtäkki avastame end oma lapsepõlve suhtlemismudelit taastamas.
Täiskasvanuna tekitame enesele sisemisi kon ikte ja stressi, sest osa meist ei ole intiimsuhtega rahul. Meie teisele poolele aga meeldib meie varajase lapsepõlve mudelite dubleerimine. See pool meist soovib pühenduda lohutusele ja turvalisusele. Kuid suurem osa meist ei ole õnnelik, sest see lapsepõlvemudel takistab meil intiimsuhetes armastuse jagamist.
Oma varajases lapsepõlves õpime või saame tugeva märgi „armastuselt”, mida jagasid meile meie esimesed hoolitsejad, tavaliselt vanemad. See, kuidas vanemad meid kohtlesid, kas hoolimatult või toetavalt, saab tulevikus meie armastuse eeskujuks. See on nagu radar. Kui me oleme partneriga, kes kohtleb meid nii nagu vanemad, siis tunneb meie keha ja nõustuvad emotsioonid: „Jah, see on nagu kodus.”
Näiteks kui üks vanematest sind emotsionaalselt ahistas, tõmbud sa alateadlikult meeste poole, kes sind emotsionaalselt ahistavad. Kui vanemad su hooletusse jätsid, otsid sa alateadlikult meest, kes ei anna sulle sellist tähelepanu nagu sooviksid. Kui su vanemad olid sinu suhtes kriitilised, vaimustud sa alateadlikult meestest, kes sind kritiseerivad. Üritad alateadlikult luua „kodu” tunnet. Ükskõik kui ebameeldiv see ka poleks, tõlgendab su keha seda siiski „armastusena”.
Lisaks püüavad inimesed korduvalt saada intiimpartnerilt sellist armastust, millest vanemad nad ilma jätsid. Nad lasevad end jälle ja jälle kaasa tõmmata emotsionaalsele tantsule, mida nad lapsena õppisid vanemate rütmis tantsima, ja katsuvad seda juhtida läbi armastuse ja leppivuse tunde.
Näiteks kui sa olid alkohoolikust vanema „hooldajaks”, kaldud sa mängima hooldaja rolli ka intiimpartneriga suheldes. Kui sa said vanemate tähelepanu veetlemise või isegi flirtimisega, mängid sa sama „võrgutaja” rolli täiskasvanuna ka meestega. Kui sa pidid end maha suruma ja leppima kõigega, mis vanemad ütlesid, kaldud sa tegema samuti oma kallimaga.
See on vältimatu. Lastena sõltus meie emotsionaalne ja isegi füüsiline heaolu meie vanemate armastusest. Meie närvisüsteem õppis, mida selleks tuli teha: naeratada, nõustuda, esineda, kontrollida, vigu tunnistada või tugev olla. Täiskasvanutena järgime alateadlikult oma lapsepõlvemudeleid ja taotleme intiimpartnerilt armastust samal moel kui oma vanemailt.
Ära unusta, et sa jätkad alateadlikult meeste valimist, kes ei anna sulle seda, mida sa vajad, seni, kuni sa püüad armastust „saada”. Tõepoolest sa valid alateadlikult just neid partnereid, kes ei suuda sulle anda, mida vajad, sest sinu vanemad ei andnud sulle sellist armastust, nagu vajasid. Teed seda senikaua, kuni õpid ära, et sina oledki armastus, mida sa alati igatsenud oled. Siis elad sa kui armastus ja avaned nagu armastus, selle asemel et seda nagu laps taga nõuda.
