Samas ei ole naisi läbi ajaloo julgustatud oma viha väljendama. Meie oleme valmistatud suhkrust ja jahust ja maasikavahust, me oleme hoolitsejad, rahusobitajad ja kõikuva paadi tasakaalus hoidjad. Meie ülesanne on olla meele järele, kaitsta ja hoida maailmas rahu. Võimalik, et me hoiame suhet iga hinnaga koos, otsekui sõltuks sellest meie elu.
Avalikult meeste suhtes viha väljendavaid naisi peetakse iseäranis kahtlasteks. Isegi kui ühiskond suhtub mõistvalt meie võrdsuspürgimustesse, me kõik teame, et “vihased naised” ei meeldi kellelegi. Erinevalt meestest, kes võitlevad ja mõnikord isegi surevad oma õiguste eest, on naised määratud pidama veretut ja inimlikku võitlust.
Viha sirgjooneline väljendamine, eriti mehe aadressil, muudab meid ebanaiselikuks, seksuaalselt ebameeldivaks. Keelepruugis nimetatakse selliseid naisi “tõrksateks”, “nõidadeks”, “mõrdadeks”, “näägutajateks”, “meestevihkajateks”. Nad oleksid kui ilma igasuguse naiselikkuseta. Nad ei armasta ning neid ei armastata ning loomulikult ei taha te olla üks nende hulgast. Huvitav on see, et meeste poolt loodud ja kodeeritud keel ei sisalda ühtegi sõna meeste kohta, kes valavad oma viha naiste peale välja. Isegi sellised epiteedid nagu “värdjas” ja “litapoeg” ei mõista hukka mitte meest, vaid tema ema!
Meie tundeid ja nende väljendamist ümbritsevad tabud on nii võimsad, et see ei ole lihtne isegi siis, kui me teame, et oleme vihased. Kui naine väljendab oma viha, peetakse teda ebaratsionaalseks või millekski hullemaks. Ühel konverentsil juhtusin ma kuulama naispsühholoogi tehtud uuringut kuritarvitatud naiste kohta. Üks tuntud psühhiaater oli sunnitud lahkuma ja kui ta püsti tõusis, pani ta raportiga esinenud naisele diagnoosi: “No on see alles vihane naine.”
Tõsiasi, et ta tunnetas või arvas tunnetavat tema hääletoonis viha, diskvalifitseeris tema silmis mitte ainult selle, mis sellel naisel öelda oli, vaid ka naise enese. Teades, et meie viha viib tõrjutuse ja halvakspanuni, pole siis ime, et meil on raske tunnistada, kui me oleme vihased.
Miks mõjuvad vihased naised teistele nii ähvardavalt? Kui me oleme depressioonis või kahtleme iseendas, jääme me paigale. Me ei astu mingeid samme, välja arvatud meie enese suhtes. Vihased naised aga võivad muuta meie kõigi elu, nii nagu viimase aastakümne feminism on tõestanud. Ja muutus põhjustab ängistust ning on raske kõigi jaoks, kaasa arvatud nende jaoks, kes seda saavutada tahavad.
Seepärast me õpime kartma oma hirmu, kuna see mitte ainult ei too meile kaela teiste hukkamõistu, vaid viitab ka muutuse vajadusele. Me küsime eneselt, kas meie viha on õigustatud, kas mul on õigus olla vihane ja kas sellest on mingit kasu. Need küsimused võivad olla suurepärased abivahendid enese vaikima sundimiseks ning viha allasurumiseks.
Viha ei ole ei õigustatud ega õigustamatu, tähtsusetu aga tähendusrikas, viha lihtsalt on olemas. Seega küsida eneselt, kas mul on õigus olla vihane, tähendab sama, kui küsida, kas mul on õigus olla janus, kui ma jõin klaasi vett veerand tunni eest.
Viha on tunne ja selleks on olemas põhjus ning see pälvib alati tähelepanu. Meil on õigus tunda kõike, mida me tunneme — ja viha ei ole erand.
Siiski on küsimusi, mida meil tasuks eneselt küsida, näiteks miks ma olen vihane, milles on probleem ja kelle probleem see on, kuidas sellest üle saada, kuidas väljendada viha, et see ei tekitaks meis jõuetuse tunnet ja kuidas oma soovid teistele teatavaks teha, ilma et need mõjuksid rünnakuna.
