Viis suhet ja viis lahkuminekut: kas tõesti olen mina see, kes on liiga valiv?
Öeldakse, et kui inimesel veel üsna hilises eas endiselt partnerit pole, siis on ta tõenäoliselt ise liiga valiv olnud. Mina ei saa sellega paraku nõustuda. Olen 40ndates, lasteta ja meheta naine ja valiv pole ma olnud mitte üks teps. Mida aga mu elus pole kordagi olnud, on mees, keda oleksin tahtnud vanaduspõlveni enda kõrvale ja oma laste isaks. Põhjus ei peitu minus. Mehi lihtsalt POLE.
Esimene kandidaat
Kohtusime ülikooli esimesel kursusel ja olime koos kolm aastat. Arvati, et meie oleme kindlasti üks neist paaridest, kes kokku jääb ja hiljem lastele ja lastelastele jutustab, et nemad leidsid teineteist juba kooliajal, kuid päris nii ei läinud. Veidi pärast meie kolme aasta tähtpäeva selgus, et noormees on juba pool aastat teinud silma mu õe sõbrannale.
Teine kandidaat
Olles esimese lahkumineku valust üle saanud, kohtusin kahekümnendate keskel sõbranna vennaga. Käisime mitu kuud väljas ja koguni ööbisime teineteise juures, ent see suhe ei venitanud isegi aastat välja. Põhjus? Mees oli kogu aeg kas tööl või koolis (õppis arstiteaduskonnas) ja oma vabadel hetkedel tahtis ta olla üksinda ja puhata. Selline “suhe siis”, seegi läks aia taha.
Kolmas kandidaat
Vaid mõned nädalad pärast lahkuminekut tuli poodi, kus ma töötasin uus inimene tööle ja ta võlus mind oma sooja olemisega kohe. Hakkasime pärast tööd väljas istuma, ta saatis mind koju ja see oli armas paradiis, mis kestis kolm-neli kuud, kuni kuulsin, et tal on Pärnus naine ja laps. Täpsemalt öeldes, abikaasa ja mõnekuune beebi.
Neljas kandidaat
Kui lähenes mu kolmekümnes juubel, hakkasid isegi sõbrannad (ja loomulikult ema!) vihjama, et mul oleks aeg juba mees leida ja pere luua. Eks ma mõistsin seda isegi, aga ega ma ka kinniseotud silmadega ringi käinud. Loomulikult ma alateadvuses pidevalt otsisin. Nädal-paar enne oma 30ndat juubelit tutvusin uue mehega… oma trepikojas! Mees oli emale külla tulnud ja järgmised aasta aega tuli ta külla ka minule. Siis kolisime me kokku ja ma veetsin neli-viis aastat oma elu õnnelikuimas suhtes, kuni ühel päeval tulin koju ja nägin, et mehe kohvrid on pakitud. “Sa nõuad minult liiga palju,” ütles ta ja läinud ta oli. Eks ma olin olnud juba 30ndates ja on loomulik, et pärast juba mõneaastat suhet naine nii muuseas mehelt küsib, et kuhu edasi… Oma teada ei teinud ma seda nii üleliia, aga ära peletasin mehe siiski. Aga võrgutada 30aastane naine ja võtta temalt ligi viis aastat vaid selleks, et otsustada, et see suhe ei viigi kuhugi… See on puhas õelus. Mu n-ö “parimad” aastad läksid sellele mehele.
Viies kandidaat
Tegu oli mehega, keda tundsin juba lapsest saati, nimelt olid meie vanemad suured sõbrad. Ta oli kuulnud minu kurvast käekäigust ja mina tema omast — naine oli ta kahe väikese tütrega maha jätnud ja Saksamaale sõitnud. Leidis seal uue mehe ja nende suhtlus piirdus rahaülekannetega, mida naine laste jaoks tegi. Nii me siis lohutasime teineteist, kiindusin jäägitult kahte väikesesse tüdrukusse… Igatsesin sisimas ka oma last, aga ei teinud ainsatki sellekohast vihjet. Me olime koos ligi kaks aastat kuni ühel päeval koputas uksele Saksamaalt tagasi tulnud naine. Mees andestas talle ja eks ma mõistsin ka, et lastelegi on parim, kui nad kasvavad koos mõlema vanemaga… Austasin neid selle eest, et nad katkist suhet vähemalt parandada püüdsid. Jätsin enda hingevalu kõrvale ja vaatasin, kuidas mees asju pakkis. Tänaseks on nad siiski lahku läinud (naine läks tagasi Saksamaale… ), aga mina ja see mees pole enam sõnagi vahetanud.
Öelge siis nüüd… olen ma vähe püüdnud? Olen ma vähe võimalusi andnud? Aga ma olen üksida. Ei teagi, kas rumal naiivitar või paks ja kole (õigupoolest pole kumbagi), aga mehed minu juures ei püsi. Sain vähemalt hingelt kõik ära ja kui järgmine tuttav tuleb küsima, miks ma pole pere loonud, saan talle selle loo saata… kui te selle avaldate.
