B- ja C-viirushepatiit on raskesti ravitavad, kuid kergesti välditavad. Kuna B-hepatiit, rahvakeeli kollatõbi, on praegugi maailmas üks enamlevinutest nakkushaigustest, siis soovitab Maailma Tervishoiuorganisatsioon (WHO) vaktsineerida ka täiskasvanuid.

Praegu vaktsineeritakse Eestis B-hepatiidi vastu vastsündinuid ja alates 1999. aastast ka 13 aastaseid. Täiskasvanute vaktsineerimine on vabatahtlik.

B-hepatiit on ohtlik, sest:

  • kutsub sageli esile raskeid maksa- ja neeruhaigusi, sh vähki, mis võivad lõppeda surmaga.
  • B-hepatiit on vähki soodustava tegurina tubaka järel teisel kohal
  • on sada korda nakkusohtlikum kui AIDS
  • puudub efektiivne ravi

B-hepatiit kulgeb enamikel juhtudel naha kollakaks värvumiseta - umbes kolmandikul haigetest pole mingeid haigusele viitavaid sümptomeid, kolmandikul ilmnevad gripilaadsed haigusnähud: nõrkus, iiveldus ja oksendamine.

B-hepatiit levib lisaks infitseeritud verele, spermale, tupesekreedile ka sülje ja pisarate kaudu. Peamised ülekandeteed: suguline, narkootikumide süstimine veeni, meditsiinilised protseduurid, olmeline - ühised maniküüritarbed ja habemeajamisvahendid, tätoveerimisvahendid jmt, vigastuste ja haavade kaudu.

Riskirühmad, kellele vaktsineerimine on näidustatud:

  • Vastsündinud, kelle ema on viirusekandja
  • Alla 7 aastased lapsed, kelle peres on viirusekandja või haige
  • Inimesed, kelle seksuaalpartner on viirusekandja või haige
  • Regulaarset ravi saavad hemofiiliahaiged
  • Hemodialüüsi või vereülekandeid saavad patsiendid
  • Kroonilisi maksahaigusi ja C-hepatiiti põdevad patsiendid
  • Meditsiini- ja päästeteenistuste töötajad ning arstiteaduskonna üliõpilased
  • Vangid ja vanglate personal
  • Sõjaväelased
  • Seksuaalselt aktiivsed
  • Homo- ja biseksuaalsed
  • Prostituudid
  • Kõik pärast kokkupuudet nakatanud verega
  • Mittevaktsineeritud noorukid
  • Inimestele, kes reisivad hepatiidi-ohtlikesse piirkondadesse, n Aasia riikidesse.

Täpsemat infot sh ohtlike piirkondade kohta küsi arstilt.

Vaktsiin süstitakse lihasesse - lastel reie, täiskasvanuil õlavarre piirkonda.

Vaktsineerimiseks tehakse kolm süsti, tavaliselt tehakse teine süst neli nädalat pärast esimest, kolmas kuus kuud pärast esimest süsti. Kaitse püsib vähemalt kaheksa aastat. Kasutatakse ka kiiremat skeemi, mille puhul lisandub neljas süst. Kiirema skeemi vajalikkuse otsustab arst.

Vaktsiini efektiivsus on kuni 90% - tõhusust saab kontrollida laboratoorselt vereproovist viirusvastaste antikehade taset määrates.

Erakorralistel juhtudel, n saastunud nõelaga torke järel, peab vaktsineerimine toimuma 24 tunni jooksul (üle 7 päeva möödumisel pole efektiivne).

Kõige efektiivsem kaitse B-hepatiidi vastu on vaktsineerimine.