Lugeja palub abi: terroristist naabrimees hoiab kogu küla hirmu all

Mõned aastad tagasi oli meil siin väikeses kolkakülas hea elu. Vaikne ja rahulik, kõik said omavahel läbi, käisime üksteise sünnipäevadel ja elasime rahulikult ja sõbralikult. Siis aga kolis minu naabripere linna ära, sest lapsed pidid kooli minema ja asemele tuli üks üksik keskealine mees. Too mees hoiab nüüd kogu külarahvast hirmuvalitsuse all ning rohtu tema vastu pole me veel leidnud. Kirjutangi, et äkki keegi oskab nõu anda, mis sellisele terroristile mõjuks.

Kohe alustuseks võttis ta endale lõukoerad. Mitte üks ega kaks, vaid lausa kolm hiigelpeni, kõik erinevast tõust, aga maru tigedad. Kõige hullem on see, et need koerad on tal lahtised ja hulguvad vabalt mööda küla ringi, murravad naabertalu kanu, hirmutavad lapsi ja kakavad minu peenarde vahele. Lapsed ei julge enam ratastega sealt majast mööda sõita, sest ühte poissi peni juba näksas. Kõik oleme talle öelnud, et pangu oma elukad kinni, aga selle peale käratab mees vastu, et meie kassid ja ühe naabri imetilliuke krants on ka lahtised ja miks nemad paremad on, kui tema koerad.

Oma aia taha, otse minu krundi piirile, on ta moodustanud prügimäe, kuhu lendavad nii vanad autojupid, paberid, ketšupipudelid kui konservikarbid. Loomulikult meelitab selline asi kohale vareseid ja ohtralt rotte, olen neid juba üksjagu maha löönud. Pealegi pole prügimägi eriti esteetiline vaade. Loomulikult ei ole ta nõus seda ära koristama, kuigi palutud ju on.

Kuigi tegu on juba keskealise mehega, ei ütle ta ära valjust muusikast ning kui ta õues oma autovidinate kallal nokitseb, kostab tümps üle küla. “Oma kodu, ise tean, mis teen!” õigustab ta ja soovitab meil minema kolida, kui meile ei meeldi.

Viinaviga on tal kah küljes ja üle päeva on ta purjus. Siis paarutab autoga mööda külateid, käib ise poes õllele lisa toomas ja sõpru transportimas. Me kõik hoiame hinge kinni, et millal see pauk ükskord ära käib. Külas ju politseinikke pole, pole kellelegi kaevata kah. Pidude käigus korjatakse õllepudelid kokku, sest nende eest saab raha, aga viinapudelid pekstakse mõnikord katki ja nii mõnedki on minu aias maandunud. Seda ta eitab — ütleb, et ma mõtlen selle välja ja kujutan ette, tema korjab oma sodi alati kokku! Ometigi olen ma ise oma silmaga näinud, kuidas viinapudel üle aia lendab, aga tookord ei julgenud ma kohe ütlema minna, sest mees oli väga purjus ja läks ühele joomakaaslasele kallale.

Räägi, mis sa räägid, aga vastused on tal alati samad. Tema kodu, tema õigus. Kui me vait ei jää, ässitab koerad kallale. Ühele külanaisele, kes lubas politseisse minna, ütles, et ta teab, kus on tolle naise puukuur ja heinaküün ja nii palju raha tal ikka on, et natuke bensiini ja tikud osta. Nii palju ülbust tal on küll, et selle ähvarduse teoks ta teeb, sellepärast ei julge me keegi rohkem midagi ette võtta.

No öelge ometi, kuidas sellise terroristi vastu saab?