Suur GALERII: Kristel Aaslaid ja Helen Adamson annavad kuuma — trenn on mõnus!
Irmeli trennid:
13.08 Neljapäev
Kadrioru park, ühistreening tiimiga. Tuleks alustada algusest ehk kuidas ma sellesse lahedasse jooksutiimi sattusin. See oli lihtne — postkasti potsatanud meilile tuli esimesena vastata MINA TAHAN! Lasin silmadega diagonaalis üle kirja, sest rohkem sisust vasardas peas, et kas ikka tõesti tahan… Mina ja jooksma?! Koolis sai joostud, muidugi, sest pidi jooksma. Pärast kooli olen jooksnud ehk viis korda. Siia hulka ei kuulu jooksmised lennuki, rongi või bussi peale. Kuna aga olen alati imetlenud neid, kes tõesti jooksevad — see tundub kohutavalt raske ja igav, siis mõtlesin, et ehk professionaalse treeneri käe all muutub minu arusaam jooksust. Igatahes vajutasin saada nuppu ja õige pea sain vastuseks, et mina olin esimene tahtja.
Ärevust üldiselt polnud, kuid mõtlesin oma tervise peale — viimase kolme aastaga on minust kui endisest üsna aktiivsest sporditegijast saanud koeraga jalutaja, sekka natuke rulluisku, ratast ja suuska. Natuke.
Treening ise oli asjalik, sest seda juhendas asjalik tipptreener — Margus Pirksaar.
Esimene osa oli teoreetiline, sellele järgnes jooksuosa, mille käigus mul tekkis küsimus, et kas tegu on soojenduse, sörgi või päris jooksuga. Treener vastas muiates, et see on ikka jooks. Ringi pikkuseks oli ca 1,2 km. Sain ilusti hakkama, kuigi korra andis ühes põlves tunda kerge valu. Järgnes praktiline osa platsil. Saime teada, kuidas hoida jooksu ajal õigesti pead, kuidas töötavad kõige efektiivsemalt käed ja õlavööde ning milline on õige jooksusamm. Need teadmised omandanud, läksime taas sama pikale ringile. Ringi keskel tundsin kerget väsimust, aga see oli hetkeline. Platsile jõudes tegime harjutusi alakõhule, puusadele-reitele ja seljale. Ja lõpuks üks magus venitus.
Kogu tiim oli nakatunud heast energiast ja minagi tundsin end väga hästi. Olen entusiastlik ja indu täis. Treener saadab veel igaühele personaalse treeningukava — seda on kindlasti põnev järgida. Minu eesmärk? Esiteks end proovile panna jooksmises ja teiseks taas trennilainele saada. Kuu aega põnevust on ees! Lootust lisas ka Helen (Adamson), kes veel alles hiljuti jooksust suurt ei pidanud, aga nüüd läheb juba 21 km jooksule : )
15.08 Laupäev
Jalgrattatrenn Pärnus. 12,61 km, 51 min. Treener Margus uuris esimeses trennis igaühelt päris põhjalikult sportliku vormi ja vaimu kohta ning selle järgi sai paika pandud treeningplaan. Kuna mina olen sõber ratta ja rulluisuga, siis need minu kavas jooksuga kolmekesi ka vahelduvad — vastupidiselt arvamusele, et kogu treeningkava on täis pikitud jooksmist. Kuna suvine laupäev sai veedetud Pärnus, siis oli kõigepealt vaja leida ratas. Õnneks sai seda kerge vaevaga rentida ja sõit võis alata. Sõita sai trenniplaanis ette nähtud teekattel ehk mööda siledaid linnatänavaid. Enesetunne oli hea, kuid veidi keerukas oli plaan paika sättida — sealsed rajad on võõrad, seega ei osanud arvata, kui palju aega täpselt kulub. Viimased ringid saigi aja täis sõitmiseks tehtud ümber rannapargi… Sõit oli Pärnule iseloomulik — suviselt kerge ja rahulikus tempos. Nagu treeningplaan ette nägi. Iseenesest jäi jaksu üle ehk et oleks jõudnud kauemgi.
16.08 Pühapäev
Jalgrattatrenn Viimsis, ca 23 km, aeg 1 h 17 min, hea enesetunne oli. Seekordki tuli trenni teha rahulikus tempos ja siledamal teekattel. Võtsin õhinal ette ringi Tammneeme suunas, aga siis sain aru, et ajaline piirang on ees ja ei jõuaks nii suurt ringi ära teha. Keerasin otsa ringi ja suundusin Leppneeme, aga seal oli meeletult tugev vastutuul ja taas tuli U-pööre. Siia-sinna sõitmise tulemuseks oli veidi pikem sõiduaeg, kui kavas oli ette nähtud. Aga noh — mis ei tapa, teeb tugevaks.
18.08 Teisipäev
Rulluisutrenn Viimsis, 12,83 km, hea enesetunne. 1 tund rahuliku tempoga rulluisutamist on lihtsalt nauding. Ise mõtlesin, et kas see on trenn või lihtsalt tšill… Ilmselt sai osavasti ühendatud mõlemad. Kuigi tagasiteel oli väike vastutuul ja võttis veidi võhmale, siis viimased 800 meetrit koduni on allamäge — see ergutas.
19.08 Kolmapäev, 30 min jooksu Viimsis, 2,95 km
Tegelikult oli kavas ühistrenn, aga kahjuks ei saanud eesootava reisi tõttu teistega koos teha ja nii jäid mõned teoreetilised näpunäited ja praktilised nipid omandamata — eks ma õpin järele… Läbisin kavas ette nähtud 30 min 130 pulsiga jooksu raske vaevaga — ilmselt olid mõtted juba reisil… Tabasin end mõttelt, et kas tõesti on see jooksmine just nii raske, nagu olin arvanud…
21.08 Reede, 40 min jooksu Ahvenamaal
Väga hea enesetunne ja joosta oli palju lihtsam kui kodustel radadel. Jooksma pidi pehmemal pinnasel ning sealsed kanarbiku ja mändidega palistatud metsarajad andsid lausa tiivad. Enesetunne oli nii hea, et oleks võinud veel sama palju joosta.
22.08 Laupäev, treeningplaanis ette nähtud rattatrenn jäi vahele, sest päev otsa turistindust Ahvenamaal oli päris läbi võtnud
23.08 Pühapäev, 50 min rattatrenni
Järgmiseks päevaks olin kosunud ja taastunud ning rattasõit siledamal ja pehmemal pinnasel vahedumisi tuledesäras Mariehamnis oli mõnus.
Sõiduvahendiks tädilt laenatud mugava sadula ja kolme käiguga linnaratas. Sõidetud sai nii põhitänavatel kui ka parkides, kus rattateed olid hästi märgistatud. Ei pääsenud ka tõusudest, aga eks see tuli vaid kasuks. Kokkuvõttes nauditav ja mõnus kulgemine.
25.08 Teisipäev, 1h 14 min ratast Piritale ja tagasi, ca 20 km
Kuna Viimsis pole head maastikusõiduks rattateed, siis sai rattanina keeratud Pirita poole. Seal sai metsa vahel sõidetud ja tunne oli väga hea, kuid segavaks faktoriks oli liiga palju rahvast — trennitegijaid oli metsaalune täis. Tagasitee osutus raskemaks, sest eks metsas oli parasjagu tiirutatud ning puhus kerge vastutuul. Reisiväsimus andis ka ilmselgelt tunda — sai ju öistel tundidel tähti vaadatud ja varahommikul pildistatud, sinna vahele päevased aktiivsed tegevused ja avastamised.
26.08 Kolmapäev, ühistreening Järvel
Päev küll ei soosinud trenni, viimased reisiväsimuse riismed olid veel sees, kuid kohale jõudes nakatas tiim sedavõrd, et väsimus oli unustatud. See oli üks asjalik trenn — sai nii teooriat kui ka praktikat ja tehniline pool oli teravalt luubi all. Alustasime koos treeneriga kerget jooksu. Pulss 130, kõrgemale ei tohtinud lasta. Ring tundus pikk, sest jooksin seal esimest korda. Väiksed tõusud paistsid paaril korral kõrgete mägedena, aga õnneks „mägedest“ laskumisel kõndisime, et säästa põlvesid, ja see aitas taastuda.
Ring tehtud, oli aeg üle vaadata tehniline pool. Tegime mitmeid harjutusi ja treener püüdis need videosse. Vaatasime siis üheskoos enda tegemised üle ja treener andis igaühele tagasisidet. Videost näeb väga hästi, kus on nõrk koht ja mida tuleks lihvida. Minul näiteks liiguvad käed küünarnukist, mitte õlast. Töötan selle nimel.
Seejärel sai taas mindud jooksuringile. Kuna treener seda ringi kaasa ei teinud, siis oli kõigil ka kihk joosta lubatust kõrgema pulsiga… Püüdsin siiski hoida pulssi 130 peal. Olen vist ka meie tiimi kõige nõrgem lüli, sest ma pole tõepoolest varem jooksmisega tegelenud. Mõned sammud teistest tagapool aitas hoida oma tempot. Jooksule järgnes venitus ja lõdvestus ning enesetunne oli küll väsinud, lihtsalt super — tehtud! Joostud sai 4,8 km ja trenn kokku kestis pea 2 tundi.
Õhtul mõtlesin, et kui juba nii palju joostud sai, siis miks järgmisel päeval vaid 30 min jooksu on kavas…
27.08 Neljapäev, 32min jooksu Meriväljal, 3,15 km 130 pulsiga
Eelmise õhtu mõtted said vastuse — 30 min oli parasjagu pärast eelmise päeva intensiivsemat trenni. Uues ümbruses joosta oli värskendav ja koergi sai kaasa võetud, kuid eelmise päeva trenn oli mõnusalt jalgades — tundusid teised kui pakud all. Siiski oli mõnus joosta ja jäi jaksu ülegi.
29.08 Laupäev, rattatrenn Viimsis jäi vahele
Ilm oli väga tuuline ja kuna enesetunne polnud ka kõige parem, siis mõtlesin, et nihutan trennipäeva siis edasi ja jätan vahele treeningkavas ette nähtud puhkepäeva esmaspäeval…
30.08 Pühapäev, jalgrattatrenn 1h 21 min, 18,9 km
Nädalavahetustest peaks vist kuni SEB jooksuni puhkuse võtma — et pühendada end ainult trennile. Kuna nädalavahetused on siiski puhkepäevad, siis on seal ka aktiivsemalt tegevusi ja rattatrenni minek tundus raske ettevõtmisena. Sadulasse sai aga hüpatud ja kaunis taevas ning uus trajektoor inspireerisid sportima. Kavas oli küll kirjas maastikul sõit, kuid sõitsin siiski valdavalt siledal pinnasel. Ilmselt peab edaspidi maastikusõiduks autoga Piritale sõitma ja seal metsasema rattasõidu tegema, sest kodust metsa alla ehk edasi-tagasi sõidule kulub liiga palju aega.
Jah, Viimsis on küll palju kaunist loodust, kuid maastikusõiduks siin häid radasid pole. Enestunne oli nii trenni ajal kui pärast trenni hea. Kahjuks viibisin hoolimatusest pärast trenni veidi aega külma käes ja nii see mulle külge hakkas. Tänaseks plaanitud laupäeval tegemata jäänud rattasõit jääb ilmselt ära — hoian ja ravin end, et külmetus võitu ei saaks.
