Andke nõu: kas leppida troppide suvilanaabritega või osta uus suvekodu võõrasse asulasse?
Kõik oma suved olen veetnud maal vanaema juures. Siin tunnen iga nurgatagust ja metsatukka ning olen nagu omas kodus. Mina olen ka selle maja pärija ja nüüd, kui vanaema on meie seast lahkunud, pean mina välja mõtlema, mida edasi teha. Siin on mõnus olla ning mulle tegelikult meeldiks, kui see maja jääks meie suvekoduks ka edaspidi. Nii tore oleks oma lapsedki siin üles kasvatada ja näidata ja õpetada neile neid asju, mida mina suviti maal oma vanaemalt õppisin. Väga raske on ette kujutada elu ilma selle majata.
Aga siin on paar väga suurt probleemi. Esiteks asub see maja väga kaugel meie päriskodust. Ikka oma paarsada kilomeetrit tuleb ära. Kas on mõtet nii kaugelt suvilat pidada? Pelgan hirmsasti seda, et meie äraolekul murtakse majja sisse või pannakse põlema. Ja põhjus, miks ma seda kardan, on naabrites. Need on täielikud tropid. Pole küll ilus niimoodi öelda, aga teistmoodi pole neid võimalik kirjeldada ka. Üks on küla suurim oss, kes on vanaema korduvalt ähvardanud ja paar ähvardust ka teoks teinud. Õnneks mitte midagi väga hullu (veel), aga majapõletamise juttu on räägitud juba mitu aastat ja mine tea… kui me ta välja vihastame näiteks sellega, et liiga vara hommikul muru niitma hakkame, siis võibki too tropp oma bensiinikanistri ja tikkudega välja ilmuda. Tema pool käib igasugu rahvast ka palju, juuakse, minnakse härga täis ja siis ronitakse purjus peaga rooli. Lärmavad ja jauravad oma hoovis, lasevad kõvasti muusikat, kusevad vastu minu aeda, oksendavad ja kaklevad seal omavahel… Iial ei tea, mis neil kambapeale veel võib pähe tulla. Piisab ka sellest, kui nad oma maja maha põletavad, sest sealt tuleb tuli otse minu majale. Ja ega teisel pool parem pole. Veel üks joodik. Samasugune märatseja ja padujoodik vanamees, kes kaine peaga ei ütle teregi, aga täis peaga käib ja laiab. Üle tee on mingi tõusikute perekond, kes peab end kõigist paremaks ega suhtle oma külas kellegagi. Mul poleks kelleltki abi küsida ega kellegagi normaalselt ja sõbralikult suhelda. Pluss on jälle see, et ma tunnen kõiki neid inimesi lapsest saati ning tean täpselt, kellega tegu ja mida võiks neist oodata.
Teine variant on vanaema maja maha müüa ning osta uus suvila kuhugi mujale, lähemale, kus ma kedagi ei tunne ja alustada otsast. Aga on see siis parem variant? Kindlasti on uued majaomanikud, kes veel eriti tihti kohapeal ei viibi ka, kohalike kaakide huviobjektiks. Siis on mure oma vara pärast veel suurem. Uute naabritega tuleb hakata tutvusi sõlmima ja kontakte looma ja nende tundma õppimiseks kulub ikka päris palju aega. Ja mis siis, kui uued naabrid on samasugused tropid nagu vanad? Siis oleks kogu see tõmblus ju mõttetu. Samuti peaks uues majas hakkama kohe remonti tegema, kasvõi nii palju, et vana omaniku hing ja hais välja läheks. Selleks poleks ei aega ega raha, sest ega selle vanaema maja eest mingit suurt summat saaks…
Väga raske on sellist otsust üksinda langetada, nii et palun nüüd abi. Rääkige oma kogemustest.
