Jaanipäeval ei pea end sigalakku täis kaanima: kõige ilusamad mälestused tekivad alkoholita
Lapsena oli jaanipäev oluline sündmus. Selleks ajaks veristati mõni siga või mullikas, suguvõsa tuli kokku, oli suur lõke, telkimine, palju šašlõkki, ujumine ja paadisõidud, muusika, omavanused sugulased, kellega mängida ja nelja tee ristist üheksat sorti lilli korjata ning muud maagiat teha. Ehtsas Bullerby laste stiilis. Minu mälestustes oli jaanipäevadel alati ilus ilm, soojad ööd ja värskelt niidetud heina lõhn. Idüll, võiks lausa öelda. Küllap sadas ka vihma ja küllap oli vanematel kõvasti muresid, aga minu lapsepõlvemälestustes olid jaanid ilus aeg. Mida vanemaks sain, seda rohkem hakkasin aga aru saama, et selle jaanipäevaga on seotud mingid magusnukrad noodid, romantikaihalus, sõnajalaõie otsimine, suured ootused ja lootused.
Umbes 15aastaselt lubati mind esimest korda ühele külajaanitulele teistest kauemaks jääda, vanemad läksid ees koju. Peol oli koos oma sõpradega üks noormees, keda olin kaua kaugelt imetlenud ja peljanud, sest mina olin kohmetu maaplika ja tema tundus selline suurilmalik, palju näinud, ülbe pealinnapoiss. Kuidagi sattusime koos jalutama, see oli selline ebalev ja hirmus ja samas hästi suur asi, minu jaoks. Nägin elus esimest ja siiani viimast korda jaaniusse, tundsin ennast korraga nii täiskasvanu kui lapsena, olin joovastuses ja pettunud üheaegselt. See noormees ei olnudki nii huvitav nagu ma arvasin. Sain elu esimesed õppetunnid sellest, et tegelikult oleme me kõik ainult inimesed ja rohi tundub teisel pool aeda hoopis rohelisem ja reaalsus valmistab tihti pettumuse, sest unistused on alati ilusamad. Sel jaaniööl suudeldi mind esimest korda päriselt. Hoopis teise noormehe poolt, mitte tolle mu ihalusobjekti. Praegu ei mäleta ma nende kummagi nimesid. Pole ka oluline, suhtlema me ei jäänud. Aga esimene päris oma jaanipidu noore täiskasvanuna on siiani meeles. Ja seegi, et hiljem tuli kodus pahandus, et liiga kauaks peole olin jäänud.
Pärast on olnud igasuguseid jaanipidusid — teismelisena piinlikult purjus olles, avalikke linnajaanitulesid, avalikke külapidusid, oma seltskonnaga mõnes metsatalus või veekogu ääres olemisi, kaine roolina ja kaasavõetavana, peikaga ja üksikuna, sõbrannadega ja sõpradega, vihasena, tüdinuna ja lõbusana. Ma tahaksin, et jaanipäev muutuks minu jaoks mingil hetkel jälle vastuvõetavaks, et ma saaksin oma tulevastele lastele luua maagilisi kogemusi ja muljeid kogu eluks. Pettumused tulevad nagunii, selle vastu ei saa midagi parata, aga enda näitel tean, et enne pettumisestaadiumit mahub ellu palju ilusaid kogemusi. Ja ma loodan, et näen kunagi veel jaaniusse.
Soovin kõigile selliseid jaane, milliseid nad ise soovivad — koduseid või piduseid, sündmusterohkeid või rahulikke, ilma et väline surve sunniks lollusi tegema ja vastu tahtmist mingit ideaalset jaanipäeva taga ajama. Kõige ilusamad on ikkagi sellised mälestused, mida ei tumesta alkohol ega sellest tingitud draamad ning piinlikkustunne.
