Juba ammu olen märganud ja vihastanud, kui vähe hoolivad paljud vanemad oma laste heaolust. Näiteks igasugustel muusikaüritustel on müra summutavate kõrvaklappidega väikelapsi näha kurvastavalt ja hämmastavalt vähe. Endalgi võtab see kõlaritest tulev vibratsioon pea huugama, aga minna väikese lapsega otse kõlarite kõrvale seisma ja mitte mõelda sellele, et kaitseks pisikese kõrvu? Kui oli raha pileti jaoks, siis leiduks ka see paarkümmend eurot, et kõrvaklapid osta. Lisaks ei saa ju asi olla rahapuuduses, sest tihti on neil vanematel veel ürituselt ostetud kallid joogid näpus.

Kuumade ilmade saabudes võtavad needsamad vanemad oma võsukesed ja lähevad kusagile mere äärde või siseveekogu äärde randa, korgivad jällegi õlled või siidrid lahti ning praevad end päikese käes. Täiskasvanutena tehku nad, mida tahavad, aga ega laste päikesekaitsekreemidele keegi eriti ei mõtle. Või sellele, et laps peaks piisavalt jooma ja varjus olema. Halb on vaadata. Sageli on lemmikloomad ka keset lõõmavat päikest ootama jäetud. Et ikka inimesed saaksid „nautida“ seda UV-kiirgust ja soojust, mille puudumise üle on juba ligi kaks kuud kirutud ja Eestist ära kolida ähvardatud.

Ma vaatan oma tutvusringkonnas ringi ja õnneks on kõige hullemad päevitusfanaatikud lõpuks vist aru pähe võtnud. Muidu pidin igal suvel vaatama, kuidas mu hea sõbranna näeb täiesti kohutav välja ja ise peab seda ilusaks. Nii ära põlenud, et nahk on kümmet erinevat tooni mustjas-pruunjas-laiguline ja kestendav, huulte ümbrus ära kõrbenud ja jätab mulje, et šokolaad on ümber suu või on järsku ülahuulele Magnumi-vunts kasvanud. See lapiline tumepruun kuiv nahk jättis mulje, et ta on oma tegelikust east vähemalt 20 aastat vanem, aga öelda seda ei tohtinud, sest inimene oli säärase välimuse saavutamiseks kõvasti rannas viibinud, vaeva näinud ja vihastas tõde kuuldes ääretult. Nüüd on ülepraadimisega paremad lood, aga seda vaid seetõttu, et puhkuse ajal pole päevitamisilma olnud.

Jah, aimate õigesti — mina olen see haruldane eestlane, kes ei armasta päikest ega oota suve. Ma ei salli palavust ja kui kraadid ületavad 20, on mu jaoks juba liiga kuum. Higistamine on üks rõvedamaid asju ja no ei taha elada nii, et iga liigutus mahlad voolama paneb. Rannas lebada ja surnud vaala mängida on eriliselt tobe tegevus, selle asemel oleks aktiivne, aga ei saa, palavus segab. Jahedamal ajal saab riideid selga panna, aga kuuma vastu ei aita midagi — nahka ju seljast ei koori. Hea, et seda kuumust meie kliimasse nii vähe jagub, mõned päevad ja nädalad elan vingumata üle ja siis on normaalsed elutingimused tagasi. Tüütu on see pidev ilma üle kurtmine. Suve mittearmastajad ei tule ju iga päev kaebama, et palav on, sügis ka ei saabu veel. No kas jääb sügis sel aastal saabumata või? Peab ära kolima siit kohutavast kohast, kus talve ei tulegi. (Iroonia!) Aga lõppkokkuvõttes on tore, et natukenegi sooja jagub ja need, kes seda naudivad, saavad korraks rõõmu tunda. Ärge ainult suures heameeles oma lapsi (ja ennast) päikese halbade mõjude eest kaitsta unustage! Mõistus säiligu ka puhkuse ajal.