Olen ise põline maakas, oma koduvallas sündinud ja kasvanud, siin oma lapsed suureks kasvatanud ja hoian nüüd suviti oma lapselapsi. Nende vastu ei ole mul midagi, sest nemad teavad meie pere reegleid ja on harjunud. Reeglid on lihtsad — igaüks koristab enda järel ise, päeval on telekas, arvuti ja nutitelefon toas kinni ning kõik, kes majas on, aitavad aias, põllul ja laudas. Meie oma pere lastel on huvi ja austus looduse vastu ning ma tean, et võin nad vabalt omapäi jätta ilma et peaks kartma, et nad endale või loomadele viga teeks.

Teine küsimus on hoopis need kaugemate sugulaste ja tuttavate lapsed või oma pere laste sõbrad, kes tahaksid ka suvel maale puhkama tulla. Ausalt, ma ei taha neid linnalapsi siia. Võib-olla olen tõesti liiga vana ja ei suuda noortega sammu pidada, aga omas kodus võtan õiguse teha mis tahan ja kehtestada sellised reeglid, nagu ise tahan. Noortele see aga ei meeldi ja mulle ei meeldi see, millisteks lapsed linnas kasvavad. Nädalaga maal neid ümber ei õpeta ja mina ei pea olema see, kes vanemate tegemata töö ära teeb.

Alustame sellest, et lapsed on oma telefonides nii kinni, et võtavad need isegi randa ujuma minnes kaasa. No tule taevas appi! Selle asemel, et rannas ujuda ja mängida, istutakse ninapidi telefonis. Vette ei juleta minna, sest see on külm ja sügav, kardetakse vetikaid ja isegi kalu. Loomadega ümber käia ei osata. Kasse kiusatakse seni, kuni nood küüned sisse löövad ja siis on kisa lahti. Meil on ka sead ja lambad. Nendega tegeleda ei viitsi keegi, sest laudas haiseb ja on „iuuu, kui rõve“. Suitsusaunas käituda ei osata, välikäimlat kasutada ei taheta ega osata, telgis magamise peale tehakse nägusid ja söök on alati vastik, selle asemel käiakse poes magusat ja krõpsu toomas. Kõige hullem on see, et lapsed ei oskagi õues midagi teha ja virisevad, kui nad toast minema saadan. Alati püütakse telefon kaasa smugeldada, kuigi ma ei luba, ja siis istutakse vingus nägudega trepil ja kurdetakse, et maru igav on. Nende appi kutsumine lõpeb sellega, et mul on pärast rohkem tööd kui enne oligi. Ükski mäng, mida meie pere lapsed muidu mängiks, ei sobi. Isegi rattasõit käib paljudele üle jõu.

Ja sellepärast ma ei tahagi ühtegi linnalast oma kodus enam näha. Mul ei ole laste vastu mitte kõige vähematki, kui nad oskavad käituda ja maal ennast ülal pidada, aga tüüpilised linnalapsed ei oska kahjuks. Võtaksin vastu kõik lapsed, kes ei karda sõnnikut visata, muru niita, jalgrattaga 3 km kaugusel elava tädi juurest värsket leiba ja võid tuua, telgis magada ja välikäimlat kasutada. Mis peamine — kes suudavad ka ilma nutitelefonita endale muud tegevust leida peale kassi kiusamise ja lillepeenras trampimise.

Nii et vanemad, enne kui solvute maal elavate sugulaste peale, kes teie lahke pakkumise lapsi suvel maal hoida tagasi lükkavad, mõelge ka, miks nad ei taha endale lisakoormust. Äkki on teil endal suur hulk tööd tegemata jäänud.