Minu Rio de Janeiro: miks sa minuga koos voodisse ei tule? Kas mul on midagi viga?
Katkend Malle Koido raamatust “Minu Rio de Janeiro”, kirjastuselt Petrone Print.
Rafa räägib oma katsumustest brasiillannadega. Muidugi, meeste käest nende vallutustest kuuldud lugusid tuleb alati kriitiliselt kuulata, aga näiteks tema kohtingulugu pani mind küll muigama: „Ürituste korraldamise firmas töötades kutsusin ühe töökaaslase dringile. Jõime paar klaasi veini, rääkisime ning siis pakkusin, et saadan ta koju. Tema küsis, kas ta tohib minu juurde tulla. Mõtlesin, et ta elab tõesti natuke kaugel ning on juba hilja. Kodus tegin diivani lahti ja ütlesin, et magagu tema minu voodis, mina härrasmehena nõustun ühe öö pisut kitsal diivanil veetma. Temake vastas: „Miks sa minuga koos voodisse ei tule? Kas mul on midagi viga? Não vamos fazer amor?““
Kui nüüd mõni brasiillane, või veel hullem, brasiillanna selliseid asju kuuleks, hakkaksid nad kindlasti oma maa naissoo au kaitstes tuliselt vastu vaidlema. Ning vähemalt Rios nähtu põhjal olen nendega nõus — brasiillannad pole Euroopa neiudest kindlasti mitte kergemeelsemad. Muidugi sõltub palju ka seltskonnast, ent üheöösuhted pole Rios norm. Klubides tantsitakse enamasti paarides ja välismaalastele võib tunduda, et kohe-kohe kisutakse tantsupõrandal üksteisel riided seljast, ent enamasti sellega asi piirdub. Võid brasiillanna käest hea õnne korral mõned suudlused saada, kell kuus hommikul lähete otse ööklubist hommikusöögiks pitsat sööma ja siis juba telefoninumbrite vahetamine ning adeus. Ei rohkem ega vähem.
Kui carioca’le aga keegi meeldib, ei hoia ta seda vaka all, vaid väljendub väga otsekoheselt. Sellest saan kõige paremini aimu siis, kui Eduardo mulle Riosse külla tuleb.
Eduardo on mu kolleeg Hispaaniast. Tema abikaasa arvab üsna põhjendatult, et kõik naised viskavad tema mehele silma.
„Mis sa siis paned ta nii hästi riidesse!“ teen ta naisega nalja, kui ta kohvitassi taga ahastab, et jälle üritas mingi võõras preili tema mehega flirtida.
Eduardol puudub kuuekümnest vaid mõni aasta, kuid välja näeb ta vähemalt 20 aastat noorem. Isegi juuksed pole tal veel halliks minema hakanud. Samuti käib ta pea iga päev jooksmas ja teab täpselt, milliseid riideid ja kingi kanda. Ühesõnaga, edukas, karismaatiline ja hea väljanägemisega mees. Täpselt see, mida paljud naised tulevases abikaasas otsivad.
Eduardo läheb staadionile pisut varem, et tuttava peatreeneriga enne mängu veini juua. Ütleb, et jätab mulle sekretariaati pileti. Kui kohale ilmun, näen kolme keskealist kostüümijakkides naist sosistamas ja kihistamas.
„Kas sa nägid seda meest? Seda ülikonnajakis välismaalast? Oi, ma ei tea, mis ma sellise mehega teeksin! Kui ma vaid ta kätte saaks! Kui ma tema naine oleks, ei laseks ma teda üksinda majast väljagi!“ erutub esimene.
„Kas nägid, et tal polnud abielusõrmustki! Mina lähen küll vaheajal temaga rääkima! Lasen siit jalga ja kolin koos temaga Ameerikasse!“ lisab teine.
„Ole nüüd, ta polnud üldse ameeriklase moodigi! Aga kas sa nägid, kuidas ta mind vaatas? Ja see jakk maksab vähemalt kümme tuhat reaali! Ta on minu!“ on kolmas kindel.
Siis tuleb minu kord leti äärde astuda.
„Tere, mulle peaks siia üks pilet jäetud olema,“ ütlen ma süütult, üritades naeru tagasi hoida.
„Ja kelle poolt? Mina ei tea midagi!“ uurib üks daamidest. Nad on nüüd kõik tõsinenud, tööaeg ikkagi.
„Mu partner on juba siin,“ selgitan, nüüd juba rasket pingutust tehes, et kahjurõõmsat naeratust alla suruda. „Ehk on meie mõlema piletid tema käes? Hispaanlane, heledad juuksed, teksad, valge särk ja ülikonnajakk, kas olete sellist näinud?“
Ma pole elu sees nii mürgiste pilkude osaks saanud. Juba ilmubki Eduardo riietusruumidest ning ilmselgelt naudib olukorda täiel rinnal. Kohe läheb neli naist tema pärast peaaegu et küüsipidi kokku.
