Jakob on praegu üheksane ja läheb kolmandasse klassi. Augusti alguses tuli vanaema juurest tagasi linna. Pakkusin juba siis, et vaataks tasapisi uusi kooliasju. Vaja oleks näiteks koolikotti ja ka trenniriideid. Jõulude paiku polnud piisavalt raha, et talle päris korralikud spets jooksujalanõud osta, tahtsin sellega teda rõõmustada. Aga Jakob oli kõige selle suhtes ükskõikne. Ma alguses arvasin, et liiga vara ja tahab suve nautida, aga siin on vist midagi laiemat. Ta ei taha kooliasjadest üldse midagi kuulda. Norutab peamiselt kodus ja vahib telekast olümpiat ning multikaid.

Mu ema arvas, et koolis on ilmselt probleeme. Ma polnud alguses nõus, kuna alati on tundunud, et kõik on ju hästi. Hinded on head ja klassikoosolekutel pole õpetaja midagi öelnud. Siis hakkasin siiski vaatama kõike seda teise nurga alt. Jakobil on sõbrad pigem maakodus, kus elab vanaema (seal ta oligi juunis-juulis). Mulle ei meenugi, et tal oleks klassivennad külas käinud. Õues on vist koos mängitud, aga rohkem ei meenu. Jakobil on niigi päevad sisustatud — kool, tennisetrenn ja klaveritunnid muusikakoolis. Ega sinna eriti juurde mahugi.

Lapse tegemised on mulle tume maa

Olen nüüd viimastel päevadel lugenud palju kirjandust koolikiusamise kohta ja teatud märgid on olemas. Alates sellest, et ta ei taha koolist üldse rääkida. Minu enda tööpäevad on nii tihedad, et meil on alati olnud vestlused pigem — kuidas päev läks? Hästi, tore! Tahad, aitan kodutöödega? Olengi aidanud, aga koolipäeva muust osast (suhted klassikaaslastega) pole me kunagi rääkinud. Minu jaoks on tundunud kuidagi loomulik, et omavahel saadakse läbi. Mis mul muidugi viga rääkida, kuna käisin maakoolis ja klassis oli vaid 14 õpilast, Jakobi klassis on neid kokku 30. Ühe Jakobi klassiõe ema on mu sõbranna. Eelmine laupäev käisime söömas ja ääri-veeri uurisin, kas ta tütar minu pojaga suhtleb. Paistis, et sõbranna on olukorraga rohkem kursis. Ta otsis viisakaid sõnu ja ütles siis, et ega nad väga läbi ei saa, et Jakob on rohkem omaette hoidev ja paljudega ei suhtle. Üks klassivend vist norib ka tema kallal.

Miks? Mu küsimuse peale tegi sõbranna muidugi suured silmad. Sain hetkega ise ka aru, kui rumalalt see kõlab. Ema ise küsib, miks küll ta poeg vaikne on ja tülinorijate eest end kaitsta ei suuda.

Aseaineks trenn ja muusikakool

Peaks vist peeglisse vaatama. Kasvatan teda üksi ja töö pärast pole talle väga palju tähelepanu pööranud. Oma emaga seda arutades ütlesin muidugi, et olen ju üritanud tühikuid täita. Olen palju investeerinud, et ta saaks õppida klaverit ja tennist. Üks asi on trennitasu, aga näiteks tenniselaagrid on nii kallid, et aasta peale kulub vähemalt 400-500 eurot. Ema arvates mõjub mu aktiivsus just vastupidi, trenne peale surudes ma raamistan ja muudan last veel kinnisemaks. Vaidleks vastu, kasvatuse küsimus.

Kogu arutelu ei muuda siiski olukorda. Kuidas üldse sellest lapsega rääkida ilma, et ta tundeid haavaks ja olukorra veel hullemaks teeks? Alati on võimalik (seda ka loodan), et mõtlen lihtsalt üle ja laps pole veel kooliaastaks valmis, suvi ju täies hoos.