Täna avaldame neljanda peatüki.

Ungaris tunnistatud tunded

Üheksanda klassi lõpetamise järel miski muutus. Peale lõpupidu sõitsime klassiga Ungarisse lõpureisile. Enne seda jätsin Simoniga kogu suveks hüvasti, sest ta läks Lõuna-Eestisse isa juurde terveks suveks tööle.

Bussis Ungari poole sõites ei osanud ma sellele kurbusele nime anda. Kõik oli ju nagu korras. Simon oli minuga viimased päevad väga armas olnud. Meil oli igal hetkel võimalik teineteisele helistada või Facebookis suhelda. Tohutu kurbus aga mattis mind.

Kuna olime alaealised, siis Ungari ööelu avastamine polnud selle lõpureisi osa. Irooniana oli just meie hotelli rõdult suurepärane vaade ühele Ungari vabaõhu ööklubile. Nii sain õhtul rõdul istudes vaadata ja kuulata inimesi tantsimas, kuid ise osaleda ei saanud. Toanaabrid olid koos ülejäänud klassikaaslastega ühes poiste toas pidutsemas. Mind ei tõmmanud sinna aga mitte üks vägi. Selleks hetkeks polnud ma juba kaks ööpäeva Simonit näinud. See oli vist viimase poole aasta rekord.

Äkitselt hakkas peas kerima sõna — armastus!

Ei, me oleme ju sõbrad! lükkasin mõtte endast eemale. Samas tuletas rinnus kiskuv igatsus ennast meelde. Silme ees hakkasid tiirlema pilgud kordadest, kui Simon hoidis mõnda teist tüdrukut, kui minuga rääkis. Mäletan seda võidujoovastust enda sees, sest ega ühelegi tema tüdrukutest ei meeldinud, et Simon mulle niiviisi tähelepanu pööras. Samal ajal aga kiskus miski alati minu sees valusalt, sest — nüüd ma saan sellest aru — tegelikult tahtsin ise samamoodi Simoni käte vahel olla.

Ma ei saanud talle seda kunagi tunnistada, sest alati oli ta koos kellegi teisega. Vaba hetke ei olnud. Üks läks, siis teine tuli. Simon jõudis mõnel õhtusel jalutuskäigul mulle oma kurba saatust kaevata, kui mõne tüdrukuga lahku läks ja … järgmisel päeval oli ta juba järgmise leidnud. Ükskord kerkis mu pähe mõte, et Simon nagu kardaks üksindust … aga kuna mõni hetk hiljem poiss selgitas mulle emotsionaalselt, kuidas ta järjekordset tüdrukut nii väga armastab, siis hakkasin uskuma, et ehk ongi tõesti asi ikka armastuses. Äkki ma ise lihtsalt ei teadnud armastusest piisavalt palju, et seda nii kiiresti ja kõikjalt leida?

Nii ei tulnud mul mõttessegi ennast sinna vahele punnitada. Kinnitasin endale, et ma ei tahakski kunagi olla üks Simoni paljude tüdrukute reast. Võisin olla ta sõber, parim sõber, aga mitte üks neist paljudest tüdrukutest.

Olin kindel, et mina jään. Ungaris seal rõdul seistes mõistsin, et pool aastat olin endale keelanud õnne Simoniga, sest kartsin temast ilma jääda. Poolautomaatselt võtsin laualt hotelli logoga paberi ja hakkasin sellele kirjutama kõike, mida Simonile päriselt öelda tahan. Istusin hämaral rõdul, ööklubi värvivalgus sähvis aeg-ajalt minuni, aeg-ajalt langes mõni pisar. See oli nagu hinge lõhki kiskuv retk läbi pika endale valetamise.

Sel õhtul olin korraga õnnetu ja õnnelik. Võisin rõõmustada, et lõpuks ometi julgen päriselt tunnistada seda, mis mu sees toimub. Teadsin, et läheb veel mitu päeva, enne kui kiri päriselt Simonini jõuab ja tema mõtteid kuulen. Alustuseks aitas mulle aga juba sellest, et julgesin enda jaoks paberile panna mõtted, mida siiani isegi mõelda polnud julgenud.

Kleepisin kirja kinni ja pistsin oma käekotti. Tahtsin selle alles Eestisse tagasi jõudes posti panna. Kes neid Ungari postiasutusi teab, kaotavad mu elumuutva kirja veel ära ka.

Mõtlesin korraks isegi sellele, et sõidaks ise Lõuna-Eestisse, üllataks Simonit ning räägiks talle kõigest otse. Kiirelt sain selgeks, et selliseks käiguks mul ikkagi julgust ei jätku. Või enesekindlust. Teadsin, et kui Simon peaks mu tunnete üle naerma, siis ei julgeks ma enam kunagi kooli tagasi minna. Kirja teel saadud vastuse elaksin ehk üle.

Reisi lõpp venis nagu tigu. Nagu magav tigu. Kes on ühe koha peale paigale kleepunud. Ehk siis mulle tundus, et me ei jõua kunagi Eestisse tagasi. See oli mu kõige pikem bussireis.

Enne suvevaheajaks Lõuna-Eestisse sõitmist kirjutas Simon mulle oma isa aadressi, sest äkki tahan suvel külla minna. Öösel Ungari reisilt koju jõudes ei leidnud ma seda aga enam kusagilt. Järgmisel hommikul silmad selgeks magatud hakkasin uuesti meie Facebooki vestlust sirvima, et aadressi leida ja Ungari hotelli rõdult pärit kirjatükk õige adressaadini toimetada.

“Armastus!” seisis äkitselt Facebooki lehel minu ees sama sõna, mis Ungaris seda kirja kirjutama pani. Seekord seisis selle sõna alla aga pilt Simonist mingit võõrast tüdrukut suudlemas.

Kuulsin kolinat, kui kogu mu maailm kokku kukkus. Päriselt! Vajusin tagasi oma voodile istuma. Pistsin kirja lauasahtlisse. Nutsin sealsamas Simoni pärast esimese pikema nutu. Seejärel täitis mind mingi tuim rahu … või pigem ükskõiksus. Sõitlesin ennast — ma nägin ju ammu, milline on Simoni käitumismuster. See oligi see, mille pärast ma varem enda tundeid ei julgenud tunnistada. Miks ma arvasin, et nüüd peaks midagi muutuma? Õnneks ei jõudnud ma kirja postitada, sest see oleks olnud maailma suurim lollus. Oleksin ennast teinud haavatavaks inimese ees, kes ei oska armastada kauem kui kaks päeva korraga.

Järgmistel kuudel suhtlesime Simoniga vaid mõned korrad Facebookis. Ilmselt oli tema sellesse teise tüdrukusse liiga armunud, et minuga ühendust võtta. Mina aga liiga murdunud ja pettunud, et suhelda. Teadsin, et oleksin poissi süüdistama hakanud. Tegelikult polnud ta ju milleski süüdi. Tema ei teadnud. Me olime parimad sõbrad. See, et mina kusagil Ungari hotelli rõdul endale mingid tunded välja mõtlesin, ei olnud Simoni süü.

Tagantjärele ei mäleta ma sellest suvest väga midagi. Kuna jätkasin Pärnu-Jaagupi Gümnaasiumis, siis ei pidanud ma edasiõppimise pärast rabelema. Tantsutrennid läksid samamoodi edasi. Seega miski ei muutunud. Sammusin mööda rööbast, milles olin juba pikalt olnud. Siiani olin oma eluga väga rahul.

Äkitselt oli mu teel aga inimene, kes tahtis minust vähem kui mina temast. Olin aastate jooksul harjunud vastupidisega. Pigem pidin kogu aeg tegelema sellega, et inimesi endast eemale lükata, sest — olgu need siis mehed või naised — kõik tahtsid minuga koos olla ja läbi saada. Eks see, kui ise oled oma tegemistega rahul, tõmbabki teisi ligi. Eriti neid, kes on oma elus segaduses ja otsivad mingit stabiilsust. Segaduses inimesed nagu otsiksid mingit rahusadamat inimese juures, kes ise enda eluga hakkama saab.

Sel suvel tundsin ennast kuidagi ärakasutatuna. Siis sain esimest korda valusalt aru, kui palju kordi olin ma Simoni jaoks olnud prügikastiks. Selleks, kellele võib kõik halva ja kurva ära rääkida, aga … siis kui saabub minu hetk midagi vastu saada, siis … olin üksi!

Mitmed inimesed olid mind varem Simoni suhtes hoiatanud, et ma ei usaldaks teda. Mina kaitsesin alati oma parimat sõpra. Ta ju hoolis minust, hoidis mind … kuni tuli välja, et mind on vaja vaid nii kaua, kuni mind on vaja! Simon justkui avas ukse teistsugusesse maailma ja kui ma tahtsin sisse astuda, siis lõi selle pauguga mu ees kinni!

Heli Künnapase romantiliste lühiromaanide sarja “Mõni õhtu romantikat” raamatud ilmuvad 2017.a jooksul üle kuu. “Saatmata kirjad” on sarja kolmas raamat. Autori tegemiste ja raamatute kohta loe edasi SIIT!