Auhinnamäng on lõppenud: vaata, kes võitis pääsmed Dinner in the Sky taevarestorani!
Võitjaks osutus loosi tahtel just see lugu:
Hiljuti külastades Türgis Side linnas üht väikest rannarestorani, palusin leti ääres kelnerilt joogiks rummkoola kokteili öeldes: “Rum-Cola”. Kelner vaatas mind pikalt arusaamatu näoga ja küsivalt ning kordasin oma soovi mitu korda. Seejärel võttis kelner klaasi ja hakkas sinna aparaadist Coca-Cola’t laskma. Ise mõtlesin küll, et päris veidrat pidi teeb ta seda kokteili aga no äkki ikka saab ja õnnestub.
Siis kui klaas oli Cola’t täis, ulatas ta minu üllatuseks selle mulle ilma rummi lisamata. Kordasin uuesti, et soovin kokteili, mis koosneb rummist ja Coca-Cola’st. Peale mind oli leti äärde juba tekkinud väike järjekord, kes kõik olid ka turistid. Kuna sain aru, et kelner ei mõista mu soovi väga hästi ja ka ülejäänud kliendid tahtsid juua saada, siis otsustasin võtta lihtsalt ühe õlle, mis tundus, et võib talle jõukohasem olla. Ütlesin nii inglise kui vene keeles, et Coca-Cola’t ei soovi ja võtan siis lihtsalt ühe õlle ja osutasin käega õlleaparaadi poole. Minu selja taga rivis olnud järjekord uuris ka juba huviga, et kaua võib ühte jooki teha. Kohe, kui olin maininud, et soovin õlut, tegutses kelner kiirelt ja üsna arusaava ilmega: valas klaasist minema umbes poole Coca-Colast ja lasi õlle aparaadist samasse klaasi Cola peale õlut.
Rahvas minu taga järjekorras, keda oli juurde kogunenud, hakkas naerma ja läbi naeru üritasid mind nii inglise kui vene keeles abistada, seletades kelnerile, et soovin ühte tavalist puhast õlut ilma Coca-Cola lisandita. Pärast kui lauda läksin ja sõbrale oma joogiseiklustest rääkisin, ei suutnud ta uskuda, et ma siiski seda imejooki proovida ei võtnud — ehk oleks päris hea olnud..
Palju õnne, võtame sinuga ühendust!
Loe ka teisi meenutusi:
Mulle meenub üks väga kummaline kohting ühe noormehega, terve õhtu oli nagu üks komöödiafilm. Õhtustasime romantilises restoranis, mõlemad olime kenasti end üles löönud ja õhus oli särinat. Järsku toolil istudes nihelesin veidi ja tundsin, et hakkan tooliga kukkuma. Kujutasin oma peas ette pilti, kuidas ma lendan tooliga laua alla ja terve restoran vaatab mind. Mõtlen, see ei saa ometi minuga juhtuda. Aga juhtus.
Lendasingi tooliga laua alla, kõik vaatasid muiates minu poole. Minu kaaslane võttis asja naljana, umbes nii, et tema mõjub mulle sedasi, et tekitab mulle tasakaaluhäireid. Lahkusime restoranist edasi tema sõprade juurde, kes olid ühes teises söögikohas. Jalutades aga läks mu kingarihm katki, sedasi, et võimatu oli normaalselt kõndida. Mõtlesin endamisi, et kui hulluks see kohting veel minna võib. Aga läks veel hullemaks.
Restoranis, kus tema sõbrad meid ootasid, istus noormees mingil hetkel suvaliste võõraste naiste lauda ja hakkas nendega jutustama. Tõusin püsti ja lahkusin. Noormees tormas mulle järgi ja vabandas. Olgu öeldud, et selle noormehega ma enam ei suhtle.
***
Selline uskumatu lugu juhtus minuga juba mitu aastat tagasi. Oli ilus suvine pühapäeva pärastlõuna. Läksime sõbrannaga ühte Tallinna raekoja platsi restorani. Leidsime sobiva laua väliterrassil. Istusime, tellisime joogid ja jäime menüüst toitu valima. Ettekandja tõi joogid.
Mina olin tellinud tomatimahla. Tal oli arvatavasti palavast päevast ja turistide möllust pea laiali otsas, igatahes asetas ta joogi nii õnnetult lauale, et klaasitäis tomatimahla voolas minu heledate pükste peale. Neiu esimene reaktsioon oli, et tema ei ole süüdi, mina ise olevat käega klaasi ümber lükanud. Juhtisin tähelepanu, et ma endiselt hoian mõlema käega menüüst kinni. Järgmiseks tuli väide, et ju ma siis lükkasin lauda. No muidugi! Läksin siseruumidesse, et end tualetis veidi puhtamaks teha.
Sealt välja astudes küsiti minult, et kas ma tahaksin uut jooki tellida ja kas ma olen toidu suhtes juba otsustanud. Kuuldes, et ma ei soovi enam midagi, esitati mulle kibekähku arve. Ütlesin, et ei kavatsegi maksta ja andsin teada mis ma sellisest teenindusest arvan. Teised ettekandjad tulid ka minu omale appi, püüdes mulle selgeks teha, et ma ikkagi peaksin tasuma - kassast läbi löödud ja keegi ju peab selle eest maksma. Selleks hetkeks olin ma juba päris vihane, nõudsin nende ülemust või kedagi, kes seal vastutab. Ei olevat kedagi kohal ja telefoni teel ka kedagi kätte ei saavat.
Lubasin siis järgmisel nädalal sellest juhtumist nende ülemusele teada anda. Millegipärast ei olnud mul ega sõbrannal mobiili kaasas või olid akud tühjad. Ütlesin neiukestele, et kutsugu mulle takso. Ei, erakõned restorani telefonilt ei ole lubatud. Siin oli minu taluvuspiir ja detsibellid läksid käima. Igatahes takso ma sain. Järgmisel päeval olid juba uued mured ja uued rõõmud, ei viitsinud kuskile kaevata. Ja tagantjärele oli juba naljakas ka.
