SUVEJUTT: kaunis juulikuu päev, mis puudutas tervet suguvõsa
Mina nägin ükskord jaanuaris unenägu: heinamaal jooksis patsidega tüdruk, sellel heinamaal olid kased. Hommikul ärgates teadsin, et see tüdruk seal heinamaal, see olin mina. See oli 35 a tagasi.
Täna on sellest tüdrukust saanud noor naine ja täna, 35 a hiljem, oleme jälle kokku tulnud. Miks? Selle vastuse sõnastab päeva jooksul igaüks ise.
Tänase päeva muudab eriliseks see, et kunagi, ma ei tea, kui palju aega hiljem, räägitakse sellest päevast sugulaste seas kui ühest 2014. aastal toimunud sündmusest. Ja meenutatakse seda päeva kui vana head aega. Selle mälestuse loomise juures oled täna ka sina. Tea, et sina saad kaasa aidata sellele, et me kokkutulekult lahkuksime nii, et see meid ikka soojalt kummitama jääks, mälestusi ja uusi tutvusi annaks.
"Kuulutan selle päeva, 2014. aastal kell 12 suguvõsa kokkutuleku avatuks!"
Nii kõlasid mu avasõnad kokkutuleku korraldajana.
Ja sellised olid mu lõpusõnad:
"2014 a läheb igal juhul ajalukku, sest sel aastal on tähendus. Sel aastal sündis mitu väikest sugulast. Laulu- ja tantsupeol osalejate jaoks on see samuti eriline aasta. Minu õe jaoks on selle aasta eriline päev vist alles ees, nende peresse sünnib lapsuke sügisel.
Minagi jään seda aastat meenutama. Mitte ainult sellepärast, et ülehomme sõidame abikaasa unistuste reisile — soojale Türgimaale. Usun, et üheskoos puudutasime täna aega ja see kaunis juulikuu päev puudutas meid kõiki.
Tänan Teid kõiki tulemast ja olemast! See päev muudab meid tugevamaks! Kohtumiseni varsti, vaadake, kui palju patsidega tüdrukuid täna siin on."
