SUVEJUTT: kuidas veider naabrimees meie romantilise õhtu pea peale keeras
Tõe huvides olgu mainitud, et järgnev lugu toimus tegelikult enam kui kümme aastat tagasi, kuid toonased sündmused on mul siiamaani eredalt meeles. Juba kevadel jäi silma üks igas mõttes kena paralleelklassis käiv poiss. Suve hakul, kui päike juba päris kõrgelt käis ning ilmad palavaks muutusid, juhtus see, millest ma salamisi juba pikalt olin unistanud — mõlemapoolne tugev armumine.
Suhe arenes kiiresti ning nagu armutuhinas noortele kohane, tegime meiegi suurejoonelisi plaane, nautisime käest kinni jalutades mereäärseid päikeseloojanguid ning käisime teineteisel külas. Elasin koos emaga ning kuigi ta oli mu suhtest teadlik, polnud ma veel siiski valmis poissi talle tutvustama: kartsin, et midagi võib valesti minna. Siiski, kui ema oli tööle öövalvesse läinud, käis noormees aeg-ajalt külas.
Vahepeal võiks mainida, et minu toonased naabrid olid üsna ekstsentrilised. Iseäranis üks vanem meesterahvas, kes elas korrus allpool. Hoolimata suurest erudeeritusest kannatas ta ühe psüühikahäire all, mis rikkus tema elu, kuid samas muutis ta kõrvaltvaatajaile kohati väga kummaliseks. Muidu igati tore inimene muutus haigushoo ajal ülimalt veidraks ning hakkas rääkima kohatuid nilbusi. Pole just raske arvata, et just tema muutis minu poisi esimese külaskäigu iseäranis meeldejäävaks.
Vaatasime üht filmi, kui käis uksekell. Nagu arvata oli, seisis ukse taga just seesama eespool kirjeldatud vanamees, võidunud kaabu katmas pulstis juukseid, mis olid vist küll palju rasvasemad kui mu vanaema pannkoogid. Määrdunud ning augulised dressipüksid olid trakside abil rinnuni tõmmatud ning ühes paljaste jalgadega jättis see iseäranis kentsaka efekti. Tegelane astus talle omasel nahaalsel moel edasi ning minus polnud piisavalt sisu, et teda takistada. Tegelikult ta küll ei astunud vaid hüples väikestel sammukestega edasi, pildudes jalgu aeg ajalt kõrvale. Kogu see kirjeldus võib tunduda segane või hämmastav, kuid tegelikkuses jättis too juba küüru vajunud vanamees veelgi ekstsentrilisema mulje.
Kutsumata külaline istus luba küsimata diivanile ning hakkas valjuhäälselt, kohati lausa röökides, loopima nilbeid kommentaare. Ka mu poiss oli arusaamatuses ning selmet reageerida, vaatas toimuvat hämmeldunult pealt. Natuke aega kannatasime välja, kuidas härra hüppas ja kargas ning oma tagumikku vastu diivaniserva hõõrus, kuid peagi sai mõõt täis — suutsime ta lahkuma meelitada.
Poisiga me küll kokku ei jäänud, kuid oleme head sõbrad siiamaani ning kohtudes meenutame suure heldimusega seda seika. Mis teha, issanda loomaaed on uskumatult kirju! Toona, kaetuna silmipimestava armastuselooriga, käis mulle see vahejuhtum sügavalt närvidele, ent kokkuvõttes võib öelda, et sellest sai elu kummalisim mälestus, mida on praktiliselt võimatu panna hea-halb skaalale.
