SUVEJUTT: mina tean, mis on hea tuju saladus!
Rahvasuu armastab rääkida, et Eestimaa suvi on väike, aga tubli. Pikad valged õhtud loovad illusiooni, et päevad on 24 tunni pikkused ja on loomulik, et peale päevaste töökohustuste täitmist jääb rohkelt aega üle muudekski tegevusteks. Näiteks eneseteostuseks.
Nii ka mina hakkasin vabadel suveõhtutel mõtlema võimalustele, kuidas tasapisi oma elu muuta. Kuna olin aastaid olnud pigem istuva eluviisiga, siis sellega kaasnenud rutiin muutus ühel hetkel masendusttekitavaks ja tusatuju oli kerge maad võtma. Hakkasin otsima harrastust, millega tegelemine võimaldaks piisavat liikumist ja luua head meeleolu. Siiski oli mul üks tingimus: see ei tohiks nõuda raha.
Olin kusagilt poole kõrvaga kuulnud, et mõõduka tervisepordiga tegelemine pidavat andma suurepärase enesetunde. Veendunud spordipõlgurina suhtusin sellesse väitesse veidi kahtlevalt, kuid otsustasin siiski anda endale võimaluse uut moodi proovile panna.
Kuna olin niigi harjunud soojadel suveõhtutel pikemaid jalutuskäike ette võtma, siis mõtlesin, et miks mitte lonkimise asemel hoopis sörki proovida.
Esimestel kordadel, kui suutsin peatumata läbida üksnes 500 meetrit, olid loobumisplaanid kerged tulema. Milleks nüüd siis see vaev, mõtlesin, minust ei saa iialgi hobisportlast ja meeleolu langes veelgi, sest olin kindel, et minus pole nii palju püsivust, et jooksmisega üldse jätkata. Kuid eneselegi üllatuslikult muutus jooksusammul tänavate mõõtmine üsna kiiresti harjumuseks. Kujunes tavaliseks, et õhtuti tabas mind kummaline rahutus ja tahtmine järjekordsele jooksuringile minna. Olin tajunud, et iga kord jooksmast tulles, oli minu tavapärane rusutud meeleseisnud muutunud postiivsemaks ja ma suutsin elule vaadata hoopis lootusrikkama pilguga. Taipasin, et jooksmine oli muutunud minu narkootikumiks.
Esimeste nädalate püsivus tasus end üsna peagi: üllatuslikult kiire areng viis mind juba kilomeetrini. 2 km distantsi läbimine nädal hiljem tekitas minus sisemise juubeldustunde.
Teadsin, et pean vältima sedasama rutiini, millega oma elus juba nii tuttav olin. Peagi asendasin linnatänavad jooksuradadega asumist väljas, looduses, kus sõudsin püsivas tempos läbi puudesalude, mahe tuul paitamas pead ja linnulaul kõrvu. Sörkisin mööda mereäärt, kus karge õhk kopsudesse tungides lisajõudu andis, imetlesin suurepäraseid päikeseloojanguid peagi üha enam jahedamaks muutuvates suveõhtutes.
Olin üllatunud, kui paljust olin senini ennast ilma jätnud. Selle asemel, et nelja seina vahel konutada ja mõelda, kuidas end rutiini- ja igavusepuntrast päästa, oleksin võinud juba varem oma füüsilist toonust tõsta ja saada hea tuju pealekauba.
Kuigi ma ei olnud enne oma sportlikku avantüüri ühtegi eesmärki seadnud, sest olin veendunud, et eesmärkidest pole kasu kui protsess nauditav, ja minu üks kartusi oli, et jooksmine ei saa kunagi minu hobi olema, siis üllatuslikult olin suve lõpuks suuteline läbima 10 km distantsi puhkamata. Minust ei saanud küll kiiret jooksjat, kuid ometi võisin oma treeningutega rahule jääda: ma olin ühe suve jooksul saavutanud siiski midagi, milleta enam ei kujuta oma elu ettegi — olin avastanud hea meeleolu saavutamise saladuse.
