SUVEJUTT: mu südant täidab armastus!
Oma suvehommikuid alustan tavaliselt maamajas, verandal kakao joomisega. Minu koer jookseb mööda aeda ringi, keel suust väljas ja saba kõrgel lipumastina lehvimas. Päikesevalgus, mis õunapuu okstele langeb, on ütlemata ilus. Loen oma lemmikraamatut ja mõnulen sooja teki all. Selline on minu ideaalne algus ülejäänud päevale. Minu südant täidab armastus aia vastu, milles õitsevad ise istutatud gladioolid ja astrid.
Ma jooksen ringi, kastekann käes ja kummikindad näpus. Ma hoolitsen, et kodu, kus ma kasvan, on võimalikult armas ja hubane, ning et ma tunnen end koguaeg turvaliselt. Minu sees on sirgumas naine, kes otsib väljakutseid. Tahan kogeda armastust ja reisida Itaaliasse. Tahan proovida langevarjuhüppeid ja õppida kokandust.
Ma alles õpin ennast tundma. Ma kasvan iga päevaga. Teen ise kodus remonditööd ja hoolitsen enda eest. Kuid tean, et kui tuleb mees, kes on valmis mind oma ellu võtma, siis tahan jagada temaga neid kogemusi, elu ja ennast. See ei pruugi juhtuda kohe, aga ma hoian pea püsti ja käin, naeratus näol.
Sellel suvel olen veetnud suurema aja oma ema külastades. Oleme rääkinud ja küpsetanud koos kooke. See võib-olla ei ole midagi “lahedat”, nagu kasutaks väljendit üks noor inimene, aga mul olid omad ajad, kui sai tehtud hulljulgeid asju.
Kõiksugu asju sai proovitud sõbrannade ja sõpradega, nüüd aga tahaksin aega, mis oleks vaid mulle endale ja ma suurima heameelega naudin vaikust ja puude kohinat metsas. Ma olen avastanud, et inimesed on õnnelikud erinevatel viisidel ja see, mis meeldib ühele, ei pruugi sobida teisele. Selle pärast peaks seisma oma tuleviku eest.
Aeg-ajalt on mul samuti vajadus paintball’i mängida või muusikafestivalidel käia, seniks aga olen ma rahul oma tavalise eluga, mis algab igal hommikul samal viisil. Tõustes üles oma pehmete linade vahelt ja nähes aknast tõusvat päikest!
