SUVEJUTT: muhedad hetked Muhumaal
Kunagi algkoolipäevil tekkis meil klassis väike sõpruskond — mina oma pinginaabriga pluss veel üks pinginaabrite paar, kellega koos sai kooliajal igasuguseid asju tehtud (paljudest nendest asjadest ajalugu õnneks vaikib). Praeguseks hetkeks on küll vahetunud isegi sajand ning üsna suureks on kasvanud ka meie lapsed, kuid aegumatuks on jäänud see, et me ikka omavahel läbi käime. Harva küll, ent see-eest seda innukamalt.
Viimastel aastatel on meil traditsiooniks saanud kohtuda suviti ühe sõbranna suvekodus Muhumaal. Õigemini on see selline Muhu stiilis ja toonis hobitalupidamine, kus abitööjõud kulub alati marjaks ära ning kus vastutasuks pakutakse ohjeldamatult kosutavat mereõhku, värskelt suitsutatud kala ning korralikku maasauna.
Nii me seal siis igal suvel paar päeva rõõmuga sulasteks käimegi.
Selle aasta ühisüritus algas meil jaanijärgsel reedel grilli ja lauluga. Mingil hetkel õhtul panime endale optimistlikult paika ka järgmise päeva ambitsioonika tööplaani, kuigi aimasime isegi, et kell seitse hommikul linnavurledest sulaseid ilmselt mingi vindiga põllule ei saa. Sellegipoolest olime suusoojaks kõvad tegijad ning lubasime uljalt järgmisel päeval muude toimetuste vahel kasvõi kerise ja lava asukoha saunas ära vahetada kui vaid käsk antakse.
Järgmisel hommikul ärkasin õndsalt väljapuhanuna sviidiks tuunitud taluaida laias voodis põlispuude tasase sosina saatel. Kui selgus mu põhjaliku väljapuhkamise põhjus — kell oli juba pool üksteist ning päike tegi kõrgustes ettevalmistusi keskpäevaseks kõrvetamiseks — ehmatasin end hetkega jalule. Mis oli saanud meie kella seitsmesest põlluleminekust? Kas mina olen ainus looder, kes täiega sisse magas?
Üle hoovi majja kiirustades tervitas mind köögis seltskond lõbusat rahvast. Ka teised peale sõbrannast perenaise ei olnud kuigivõrd varem ärganud, kuigi ühe sõbranna mees oli siiski jõudnud juba kõigile omleti valmistamisega hunniku plusspunkte teenida. Perenaisel endal oli loomulikult sada+ toimetust tehtud, kuid ta andis sulaste laiskuse sõbrannalikult andeks. Mille peale meie end patukahetseja ilmel ning ohates põllul kõrvetava päikese meelevalda andsime.
Õhtuks saime plaanitud põllutööd siiski higi ja vaevaga tehtud. Mehed jõudsid hoovipoolel veel maasse postegi valada ning selle kõrvale mingeid meeste asju plaanida ja arutada. Meie, sõbrannad, käisime saunast esialgu igaks juhuks kaarega mööda, et ei tuleks hakata tõestama oma kerise ja lava ümbervahetamise võimekust (täpsemalt öeldes siis võimetust).
Päeva lõpuks olime korralikult tolmused ning väsinud, kuid kesköine saun ja värske kaseviht tegid meiega Muhu öös imesid. Nii ei olnud mul järgmiseks hommikuks eelmise päeva põllupiinadest midagi meeles ning selle aasta muhedaid hetki Muhumaal jäi meenutama vaid põllupäikeses tolmutooniks pruunistunud selg.
