SUVEJUTT: olin püsisuhtes, kuid ei suutnud kiusatusele vastu panna!
Kuum Pärnu suvi, nautides rannamõnusid, surfates, lõõgastudes suvepealinnas täiel rinnal, seltskond parim ning kõige selle kõrvale nautida jahutavat jooki. Seltskonda ilmus ühiste tutvuste kaudu noormees, kellelt pilku ära saada pea võimatu. Tema nägemine justkui äratas õndsal viisil kōik tunded, mida üks erutunud inimene võib ette kujutada. Sel hetkel kadus igasugune reaalsustaju, meeli haaras totaalne lämbumine-kirg, kirg inimese vastu, keda esimest korda elus nägin. Õhtu edenedes sai selgeks, et ka mina olin temale silma jäänud. Olles ise pikaajalises suhtes, korrutasin endale sisimas, et “keelatud viljad” on need kõige magusamad. See on lihtne fakt. Kuid miski siiski jäi kripeldama, poolsalaja suutsime seltskonnast eralduda, jalutades mööda päikeseloojangulist rannaliiva. Ideaalne hetk, miski möllas meis mõlemas, põles lahtise leegiga, nii saigi ühest hellast suudlusest meeletu, metsik öö. Unustamatu. Tol hetkel teadsin vaid, et noormees elab teises linnas, mina olen suhtes, see peab lihtsalt jääma — just selleks ööks. Loomulikult oli saatusel meile teine plaan, mõni kuu hiljem viis elu meid jälle kokku. Midagi ei olnud muutunud, seekord varjates kõigi tuttavate eest kiindumust, iha, suudeldes iga kord, kui keegi pilgu ära pööras, ronides poes riiulite vahel, et seda teha saaks. Joovastus oli nii suur, et jätsin suure sōjaga oma elukaaslase, kes elueest kaikaid kodaratesse loopis, võtsin enda kõrvale inimese, keda õieti ei tundnudki, ei tahtnudki. Olin veendunud, et kui kirg mööda saab, lōpeb ka meie suhe. Füüsiline kiindumus ei saa olla igavene, kuid nüüdseks on sellest neli aastat möödas. Oleme abielus, meie peres kasvab poeg, oleme õppinud üksteist tundma — väga väärtuslik leid.
