SUVEJUTT: suveromanss noorema poisiga annab uue hingamise
Lugu sai jätku täpselt kuu aja pärast. Oli hiline õhtupoolik, ning kuigi juunis on väga pikalt valge, kippus juba hämarduma. Tegin tööl ületunde ning olin ausalt öeldes äärmiselt väsinud ja pahas tujus. Süvenenud oma mõtisklustesse, kõndisin mööda jõeäärset alleed kiiresti kodu poole. Korraga kuulsin, et keegi tervitas mind. Tundsin ta kohe ära — tegemist oli sama noormehega, kes mind kuu aega tagasi trennis aitas. Ma ei mäletagi, kuidas see täpselt juhtus, aga meie vahel tekkis spontaanselt vestlus. Juhtusime kokku saama kohas, kus asub ainus pink pika allee peale ning võtsime istet. Rääkisime kõigest ning kui ta pidi ära minema, siis selgus kella vaadates, et vahepeal oli linnulennul möödunud kolm tundi.
Juba järgmisel hommikul — ehkki uneaega oli kogunenud vaid neli tundi — tajusin ma tärkavat armumist, olin saanud uue hingamise. Tõe huvides peab mainima, et enne seda olin abielulahutusest kibestunud kolmekümnendates keskeakriisile lähenev naine. Ausalt öeldes polnud ma suutnud paar viimast aastat armastusest mõeldagi ning keskendusin täielikult karjäärile. Ratsionaalne mõistus ütles siiski, et kuna poiss on minust üle kümne aasta noorem, siis sellest loost head nahka ei tule. Samas on vastupidine variant olnud ühiskonnas kogu aeg aktsepteeritud. Niisiis kuulasin ikkagi oma sisetunnet ning võtsin vastu ta kutse saada järgmisel õhtul samas kohas kokku.
Olin küllalt närvis, ikkagi esimene kohting üle pika aja. Ja veel nii ebakonventsionaalne! Käisin pärast tööd kiiresti kodust läbi, sättisin end korda ning seadsin sammud jõe äärde. Ta oli mulle meisterdanud enda korjatud metsalilledest pärja, nii romantiline! Võtsime käest kinni. Kõndisime piki teed edasi, selja taha jäänud linnatuled ühes aeg-ajalt pilvede vahelt piiluva kuuga tekitasid uskumatult kena valgusefekti. Valtises peaaegu täielik vaikus, mida lõhestasid vaid üha kaugenev linnamüra ning aeg-ajalt laulvad linnud. Tee peal rääkisime siiralt kõigest: hobidest, tulevikueesmärkidest ning elust üldiselt.
Ma polnud tegelikult nooremaid mehi praktiliselt kunagi selle pilguga vaadanud ega niisugusele variandile isegi mõelnud. Kuid mõnekümne minutiga, kui jalutasime mööda jõeäärt, avaldasid tema siirus ja empaatiavõime kustumatut muljet. Jõudsime inimtühja randa ning tegin ettepaneku minna ujuma, millega ta nõustus. Sellest sai elu meeldejäävaim suplus…
Olen realist ning ei unista, et meist saab eluaegne paar, ehkki ideaalis võiks nii minna. Kuna poiss elab ja õpib ülikoolis teises linnas ning on sageli suvekodust ära, siis koos me ei ela. Aga kui kokku saame, teeme kõik puudujäägid tasa. Olen leidnud endale parima sõbra ja lähedaseima hingesugulase, kellega oleme alati ühel lainel. Noore inimese siirus, üllatavalt küps mõtlemisvõime ning rikkumata hing annavad hoopis uue elutaju. Maailm on taas värviliseks muutunud ning tunnen ennast erksamana kui eales varem.