SUVEJUTT: üks suvine armumine, mis andis mulle hea õppetunni
See juhtus paar aastat tagasi. Olin just tagasi tulnud malevast ning otsustasime sõbrannaga, et maasikate ja vaarikate korjamisele on vaja vaheldust saada — läksime randa. Peesitasime parasjagu rahulikult ja silmasin ühte noormeest. Mõtlesin, et mida tema küll teksadega rannas teeb ja panin silma jälle kinni. Paari tunni pärast jätsime sõbrantsiga hüvasti, mina sõitsin linna poole, tema Pirita poole edasi. Astusin bussi peale ja imekombel sain istuma. Juhuse või saatuse kombel sattusin istuma selle sama tüübi kõrvale, keda enne näinud olin. Kui minu peatus tuli, läksime mõlemad maha. Pidin veel ümber istuma ning järjekordselt — juhuse või saatuse tahtel — istus ka tema ümber sama bussi peale. Seisime üksteisest soliidse maa kaugusel, aga inimtühi buss ei jätnud muud võimalust kui üksteist aeg-ajalt üle vaadata. Hakkasin maha minema kui noormees järgnes mulle. See oli minu jaoks veider, sest olin samas rajoonis elanud juba mõnda aega ning teda polnud kunagi kohanud. Veel bussis, enne uste avanemist, ütles ta mulle, et “ma tegelikult ei jälita sind”. Kohmetusest pobisesin vastu, et tahtsin just sama öelda, kuigi tegelikult polnud see mul mõtteski.
Kõndisime paarkümnend meetrit, rääkisime kiirelt endist ning ütlen, sellist tunnet pole mina veel kunagi tundnud — kõhus valmis tunnetekokteil, külmavärinad üle keha — laubast varvasteni, süda peksis ja nii lihtsalt oligi ta mulle meeldima hakanud. Ta sõnas, et ta ei ela tegelikult Tallinnas ning siiakanti oli asja ainult, et oma kott võtta.
Kõndisin paar meetrit eemale, ise veel värskete emotsioonide küüsis kui hoomasin, et ma ei teagi ta nime. Samuti ei tahtnud, et see meie esimeseks ja viimaseks korraks jääks.
Ta surus mu kätt, see oli jõuline, mehine, ja ütles oma nime. Sellega olid minu vastsündinud tunded vaid hoogu juurde saanud.
Leppisime sama sõbrannaga veel kokku, et näeme hommegi ja vaatame, mis suveallahindlustel meil pakkuda on. Tuli välja, et enamat kui paar hilpu.
Ja nii nende “meeste ja kohtumistega on“ — ära lakka talle mõtlemast, kas või mitte sekundiks, sest see on hetk, kui ta ilmub — ta seisis kõigest paar meetrit minust eemal. Tagasi oli sama vana hea ja meeliülendav tunne. Ajasime veidi juttu ja ruttasin sõbrannaga minema. Ma ei saanud enam midagi aru. Kas ta on iga nurga peal? Kes ta selline on? Millal me uuesti näeme? Kas ta päriselt meeldib mulle ja mis kõige tähtsam — kas mina meeldin talle? Aga minu sees oli korraga õnn, lootus, iha, soov ja tahtmine.
Me suhtlesime küll interneti teel, aga see ei teinud meie “suhtele” mitte midagi head, pigem halba. See kõik kujunes kassihiiremänguks ja tema näiline ükskõiksus ajas mind tihtipeale hulluks. Otsustasin, et pean ta oma peast välja viskama, sest ükskõik kui tugevasti ta ka ei meeldiks mulle, oli Jani müstilisus ja salapära need, millega mina toime ei tulnud.
Kuu aja pärast tõi elu meid taas kokku — hommikul kohvikus, õhtul peol.
Sellel peol oli ilmselt tuhat osalejat, aga kuidas on küll nii, et kõigist teistest, seletab silm ainult ühte ja kõige tähtsamat. Teadsin, et tal on palju austajaid ja sellel õhtul mängivad nad “inglise poissmehi” nagu ta ütles, mis praktikas tähendas, et teeme võistluse, kes kõige rohkem tüdrukuid suudab ära rääkida. Kõik oli nagu filmis. Ta oli mees, kes pole “ei liha ega kala”. Tema kallistused olid nagu sõõm tuska ja meeldivust korraga. Keha värises üle keha ja emotsioonid olid laes.
Olin naiivselt uskunud, et ta on mu peast ja südamest pühitud ja püüdnud endale selgeks teha, et kõik kohtumised ja meeldimised ei lõppe “millegi enamaga”. Reaalsus oli aga ängistav — näha teda mitme teise tüdrukuga (kes muidugi arvasid, et ta on aktsendiga inglane).
Lõpuks mulle aitas — kas ta üldse meeldiski mulle? Või oli see lihtsalt sõltuvus komistada jälle ühe suvalise nooremehe otsa, kes vastuste asemel esitab küsimused ja paneb ka endas kahtlema…?
Ja aeg läks edasi. Haavad — kui neid üldse nii saaks nimetada, loomulikult paranesid. Tuli uus kool ja uued tuuled, mis pea suvekuumusest ja Jannist viimseks pühkisid. Loomulikult juhtusime ikka kokku, aga peale selle suvise kassihiiremängu, mis uueks aastaajaks oli igasuguse säilivusaja ületanud, polnudki meil enam midagi ühist. Temas polnud enam mulle midagi meeldivat. Jah, ta oli müstiline ja salapärane, aga sellega kaasneb üldjuhul ka seinast-seina meeleolud; õnn, rõõm ja õnnetus, kurbus koos.
Sellest on nüüd möödas neli aastat.
Nägin teda viimati mitu kuud tagasi. Ei ühtegi kattuvat pilku, ainult möödavaatamine. Pean tunnistama, et eks mingi värelus oli, aga kui oled kellegi kõrval, keda päriselt armastad, siis “juhuslikule ja arusaamatule” pole enam tahtmist.
Tean ka seda, et Jan õpetas mulle päris palju — et on olemas hr. Saatus ja et teda kohtab päris mitme nurga peal, aga iga nurga peal olevad ei jää alati päriseks ning üldjuhul kaovad sama kiiresti ja suvaliselt kui tulid. See oli midagi, mis pani mind üheaegselt rõõmu tundma ja pead murdma. Nüüd ma muigan selle aja üle, pole midagi kahetseda ning lõppkokkuvõtteks — oli see üks tore, meeldejääv suvi, vürtsitamaks üsna süütu kassihiiremäng.
