Põgenemine vabaduse eest

Miks ühiskond vajab liidrit? Kas me kõik siis tõepoolest vajame, et meid juhitakse?

Igal liidril on terve hulk funktsioone, ent peamine neist on vastutus selle eest, mis toimub tema juhitavas konkreetses grupis. Ta vastutab grupi ellujäämise eest, selle tegevuse, liikumissuundade, vigade ja edu eest. Seejuures pole oluline, kas see toimub mastaapselt kogu riigi ulatuses või kolme sõbra seltskonnas. Tavaliselt leidub ikka inimesi, kes on valmis vastutust enda peale võtma ja ka neid, kes sellest rõõmuga loobuvad. Probleem on vaid selles, et mitte kõik, kes ihaldavad vastutust enda peale võtta, ei ole selleks sobilikud.

Grupp ei saa olla ilma liidrita grupp isegi siis, kui sel on oma ühtne eesmärk. Just liider annab suuna eesmärgi poole liikumiseks, kehtestab mängureeglid, väärtused jms. Seega on liidri valimine alati seotud vajadusega, et keegi võtaks enda peale vastutuse liikumise suuna eest. Hetkel, kui liider on veel valimata, tekivad grupis pinged. Mida suuremad on pinged, seda suurema kergendusega ohkab seltskond, kui valik on langetatud.

Uurides alluvuse põhjusi, tõstis Erich Fromm esile masohhismi kui tahte kannatada ja alluda. Inimesed, kes püüdlevad allumise poole, on küllastunud üksinduse hirmust ning oma isikliku tühisuse tunnetamisest. Kõik masohhistlike pürgimuste vormid on Frommi meelest suunatud sellele, et vabaneda oma isiklikust isiksusest. Leida kedagi, kellega võiks oma isiksuse siduda, heites endalt isikliku „mina“ koorma. Teiste sõnadega — saada lahti vabaduse ikkest.

Nõrkus jõus

Võim on iga ühiskonna atribuut. Ent kui kunagi ammu — inimkonna koidikul — juhtis suguharu kõige tugevam, osavam, agressiivsem ja tervem liige, sest ta suutis tagada ellujäämise oma inimestele, siis tänapäeval pole see sugugi nii. Kaasajal võib ühiskond valida liidrit vaid nende seast, kes on oma kandidatuuri esitanud, seega pürgib võimu poole. Kas aga püüd võimu poole on alati omane vaid psühholoogiliselt tervele inimesele? Selle üle võib vaielda.
Enamik autoreid eristavad tervet võimuiha, mis põhineb kogutud kogemustel, tarkusel, õiglustundel ning soovil võtta enda peale vastutus grupi või kogu riigi eest, ning haiglast neurootilist võimuiha.
Ameerika psühholoog David McClelland vaatleb võimu kui vajadust tunda end tugevana ning seda oma tegevuse kaudu ilmutada. Mõju teistele inimestele on vaid üks võimalustest rahuldada oma tugevuse tunnetamise vajadust.

McClelland tõi välja motiveeritud võimu arengu neli staadiumit:

I Assimilatsioon

Selle staadiumi paradigmaks on ema ja lapse vahelised suhted. See tähendab suhteid inimestega, kes võivad toetada, kaitsta, innustada. Ehk siis kindlustada oma isikliku jõu tunnetamist.

II Autonoomsus

Teine staadium on seotud emast sõltumatuse saavutamisega ning ka oma käitumise üle kontrolli saavutamisega.

III Enesekehtestamine

Siin iseloomustatakse noorukit, kelle jaoks pole enam autoriteete. Ta vahetab pidevalt sõpru, võtab osa võistlustest, kui suudab saavutada teiste üle võidu.

IV Produktiivsus 

See staadium vastab täiskasvanu seisundile. See on küps isiksus, kes pühendab oma elu mingi ettevõtmise või sotsiaalse grupi teenimisele. See ongi seesama püüd võtta enda peale vastutus teiste eest.

Kõik need staadiumid peavad autori arvates olema küpsemise etapid, millised inimene oma arengu käigus läbib. Kahjuks on nimelt need, kes sageli tulevad võimule, jäänud I-III staadiumile, saavutamata neljandat — produktiivsuse taset.

Alateadvuslik valik 

Üksnes motivatsioonist võimu saavutamiseks aga ei piisa. On vajalikud teatavad tunnusjooned, mis lasevad soovijal massi seast eristuda ning inimesi enda järel käima sundida.
Karismaatilisus. Selline hea liidri iseloomujoon on tulnud asendama domineerimist.

Domineerimine on vaid püüd haarata endale grupis peaosa ning olla teiste seas mõjuvõimas, dikteerida neile oma tahtmist. 

Karismaatilisus aga peegeldab inimese võimekust, ebastandardset paindlikku mõtlemist, oskust minna „võiduka lõpuni“ ning viia teised enesega kaasa. Sageli käivad karismaatilisusega kaasas tugevalt väljendunud iseloomuomadused, välimus ning otsuste vastuvõtmise ebastandardsed meetodid. Ei piisa üksnes jõust ja sunnist, vajalik on mõistus, paindlikkus, ebastandardsus.

Identsus. See, keda me valime liidriks, peab sarnanema meile: deklareerima sarnaseid ideid, eesmärke ja väärtusi, ent mitte ainult. Ta peab sarnanema ka kõnemaneerilt, osaliselt isegi hobide ja riietumisstiili poolest. Selliselt on end lihtsam liidriga samastada. Nii võib koos valitud juhiga laskuda ka omaenese võimu saavutamise illusioonidesse. Selle kõige tulemusel võetakse iga juhi tegevust vastu kui oma isiklikku ning kiidetakse heaks kõik tema otsused.

Isalik roll. Inimene, kellele meelsasti allutakse, peab etendama „rahva isa“ rolli. Isa arhetüüp sobib alati, kui peab valima kedagi, kellele alluda. See kehtib kõikides olukordades, kus leidub võimu elemente. Iga võimu omav inimene ilmutab teiste suhtes isalikkust. Ning see ei käi mitte üksnes monarhide, presidentide ja väejuhtida kohta, vaid ka politseinike, õpetajate ning üldse nende kohta, kellel on mõju teistele inimestele.

Selle arhetüübi esindaja võib karistada ja armu anda. Eriti tugevalt mõjub see juhul, kui inimesed on endast välja viidud, pinges, abitud ja hirmunud. Kui nad aga vaatavad ümberringi ja näevad enesekindlat inimest, usaldavad nad end kergendust tundes tema hoolde.

On siis üldse võimalik pääseda sellest „võim — allumine“ seisundist? Või peame me pidevalt otsima oma jõu allikaid teistes? On küll, kui liikuda sisemise vabaduse suunas, otsida võimalikku tuge iseendast, vastutada ise oma elu ja kõige selle eest, mis seal toimub. Vaid sel juhul on võimalik saavutada motiveeritud võimuga produktiivsuse staadium, kus küps isiksus pühendab oma elu mingi eesmärgi või teatud sotsiaalse grupi teenimisele.