Perearst Ingmar Lindström teeb puust ja punaseks, kuidas toimida, et päike meile liiga ei teeks
Päikese ultraviolettkiirguse (UV) mõju nahale avaldub peamiselt UVA- ning UVB-kiirte kaudu — mõlemad soodustavad nahakasvajate teket, kuid vaid UVB põhjustab päikesepõletust.
Päikese mõju nahale aitab hinnata ultraviolett-indeks (UVI), mida võib jälgida ilm.ee kaudu — juhul kui UVI on üle kahe, on naha kaitsmine vajalik. On levinud arvamus, et solaariumis käies saab end kaitsta päikesekiirte kahjulike toime eest, kuid see ei pea paika ning üldiselt ei soovita seda kasutada.
Nahka kaitsete päikese eest kõige efektiivsemalt, kui väldite keskpäevast (kella 11-16) päikest, eriti oluline on see märtsist augustini. Seejuures tuleks võtta teadmiseks, et UV-kiirgust peegeldab pea täielikult nii lumi kui ka hele liiv, vähemal määral vesi. Isegi läbi (õhemate) pilvede võivad päikesekiired nahka kahjustada. Seejuures on eriti oluline roll riietusel, mis võiks olla veidi paksemast kangast. Sellele võiksid lisandude ka kaabulaadne peakate ning päikeseprillid.
Mõningal määral kaitsevad nahka ka päikesekaitsekreemid, mille valik on lai — kõige lihtsam on neid vast eristada SPF ehk kaitsefaktori alusel. Lihtsustatult öeldes näitab SPF seda, mitu korda võib päikese käes viibida tavapärasest kauem ilma et tekiks nahapõletust. Kui teie nahk saab tavaliselt põletuse kümne minutiga, siis SPF-30ga võib olla päikese käes kuni 300 minutit. See oleneb muidugi nahatüübist ja päikesekiirte intensiivsusest.
Paraku kasutatakse päikesekreeme valesti — neid ei määrida piisaval hulgal (täiskasvanud mehe kehale kulub umbes 30 milliliitrit) ega piisavalt sageli (20 minutit enne päikese kätte jõudmist ning kahetunniste intervallidega). Soovitatav on end pärast ujumist ja intensiivsemat higistamist uuesti kreemitada. On leitud, et kui kreemi kasutatakse poole vähem soovitatust — 30 ml asemel 15 ml, siis näiteks SPF-30 kreemiga väheneb selle efekt mitte poole (SPF-15) vaid ruutjuure võrra (SPF-5.5)!
Konkreetsemalt näitab SPF seda, kui suur hulk UVB-kiirtest blokeeritakse — näiteks päästab SPF-15 läbi viieteistkümnendiku kiirtest ehk teisisõnu, blokeeritakse 93 protsenti SPF-30 blokeerib 97 protsenti ja SPF-50 98 protsenti UVB-kiirtest.
Kuigi melanoom ning teised naha vähkkasvajad on suurt tähelepanu saanud ning päikest kujutatakse tervise aspektist sageli negatiivsena, on selle suure „tulekera“ positiivsed mõjud kordades suuremad. Näiteks mõjutab D-vitamiin, mida päikesekiirte abil nahas toodetakse, vähemalt 1000 erineva geeni funktsiooni meie organismis. Piisava D-vitamiini-varude korral paraneb lihasjõudlus, tasakaal, vähenevad kukkumised. Ja kui tõesti ei jääd muu üle ja peab kukkuma, siis on meie luud tugevamad ning vähem altimad murduma. On oletatud, et tänu sellele alanevad mõnede vähkkasvajate, autoimmuun- ja südamehaiguste riskid.
Arvatakse, et evolutsiooni käigus esialgu Aafrikast pärineva inimese tume nahk on põhja poole liikudes heledamaks muutunud just sel põhjusel, et sealsetes päikesevaesemates piirkondades imenduks naha kaudu piisavalt D-vitamiini tootmist soodustavaid päikesekiiri. Kui arvestada ka külmemat kliimat, siis suur osa kehast on kaetud riietega ning niigi vähestel päikesekiirtel veelgi keerulisem leida nahalapikest, mille abil toota D-vitamiini.
Seetõttu ei tasu päikest karta ning juhul kui lasta sel paista kätele, näo- ja dekolteepiirkonda 15-20minutiliste seanssidena ilma et nahka „põletataks“, siis on niigi vähene risk nahavähi tekkeks pea olematu ning sel puhul pole reeglina D-vitamiini tootmist blokeerivat päikesekreemi vaja nahale kanda.
Kokkuvõtteks võib öelda, et nahavähkide tekke eelduseks vanemas eas on enamasti noorena kogetud korduvad päikesepõletused. Seetõttu tasub päikeserohkemal perioodil kaitsta nahka, vältides pikaaegsemat päevitamist. Päikesel on ju mitmeid positiivseid efekte ja lühiajalised 15-20minutilised päikesevannid on igati soovitatavad.
