"Figuuri" kirjakast: Marini lugu

See lugu osaleb loosimisel: Ükspäev ma lihtsalt mõtlesin, et mul on kõrini sellest elust, mis mul on. Ma ei saa seda nii võtta, et teistel võib olla veel halvem elu jaminu oma on paradiis võrreldes teistega. Minu elu on minu oma ja ma eiole sellega rahul. Ma ei saa ka nõuda, et teised mu elu paremaks muudaksid. See kõik on minus eneses ja ma pean ise sellega hakkama saama.

Ärkasin täna hommikul, pesin end ja vaatasin seejärel peeglisse. Ma ei kujutanud ette, et olen selline „põrsas“.
Vastik hakkas sellest, et ma ei hoolitse enda eest, vaid jätan ennast hooletusse. Põhjuseks on mu mõtted, mis on pidevalt hoopis muuga hõivatud.

Minu elu on haaranud söömishullus. Ma lihtsalt pean kogu aeg sööma ja sööngi. Mitte ainult ei söö, vaid ka mõtlen pidevalt söögile. Iga sekund, minut ja tund. Nagu ühes laulus. Sööksin igas asendis ja olukorras.

Nüüd on minust saanud inimene, kes elabki selleks, et süüa.
Söögist on saanud mu parim sõber ja mu vihaseim vaenlane.
Ma ei näe seda, et linnud laulavad väljas suvehommikul. Näen hoopis, et laual on küpsisekauss - võin selle sisu kahe minutiga hävitada. Siis hakkab halb, sest töö ootab laual tegemist, kuid ma ei vaevugi keskenduma. Küll jõuab.
Kahe minuti pärast on mul küpsisekauss tühi ja aega nii et tapab. Õigemini on siis paras aeg lõunat sööma minna. Nagu ikka, valin ma ilusa suure mehemõõtu prae. Kugistan taldrikutäie alla nagu poleks olnudki.

Ma ei märka, kui kallim on kodus midagi ära teinud. Näen vaid, et ta pole süüa teinud. Kuid süüa oskan ma isegi teha. Mõne võileiva, mis kaob kui mutiauku, ega tee isegi söögitorus kõdi. Nii söön ma veel kuus leiba.

Pooleks tunniks on rahu majas. Seejärel olen jälle külmkapi kallal ning söön ära terve kilose jäätise. Söön muidugi üksi.

Mu kõht on endiselt ruumi - praegu just täpselt ühe õlle jagu. Kuna see esimene pudel kaob januga nagu vesi pudelist, avan ka teise. Õllest pole meil kodus kunagi puudust olnud... Huvitav, kas olen ka alkoholisõltlane? Et oma pelgust varjata ning, et kallim sellest aru ei saaks, siis hakkan temaga vägisi tüli norima. Pärast on piinlik, aga ma ei saa ju ometi tunnistada, et sõltlane olen mina.

Peagi löön ma jälle käega - pole hullu, elu läheb edasi.
Hommegi on ju päev, kindlasti mustmiljon korda parem kui tänane.
Homme olen kui uus inimene, kes suudan söögile vastu seista.

Kell pläriseb hommikul kell kuus. Vastik, kuidas ma ei taha tööle minna.
Kallim on puhkusel ja seega pean üksi seiklema.
Huvitav, kas pärast hommikust putru võiks endale ka midagi magusat lubada? Eks vaatan, kui tööle jõuan.
Aga mis sai plaanist olla tänasest täiuslik kaalujälgija?
Ah unusta see, sa ei saa sellega nagunii hakkama. Söö parem nii palju, et halb hakkab. Siis saad jälle homseks dieediplaane teha.

Ja ma sööngi. Nii palju, kui raha on - kõik kulub toidule.
Korraks tekib ka süsimust masendus: tunnen end kõige saamatumm ja häbiväärsema inimesena terves maailmas.
Lõpuks söön senisest veelgi enam.

Raadios laulab Maarja "Homme oleme nii,..."
Mina olen homme nii, et mind ei ole üldse enam, kui ma niimoodi jätkan.
Hästi!
Homsest algab uus elu.
Selle terviseks ostan ühe šokolaadi. Homme saan ma teha endast inimese, kelle jaoks on söömine viimane asi maapeal, millele oma aega kulutada. Toksin internetiotsingusse toitumishäired ja hakkan silmadega artikleid õgima.
Buliimia, anoreksia, kompulsiivne söömishäire, tahtlik ülesöömine ...
See viimane peaks vist sobima.
Loen ja tunnen kõik sümptomid ära.
Siis tärkab lootus. Ma tahan ennast aidata. Mul on võimalik terveks saada.

Kolm aastat olen selles kõiges vaevelnud. Kolm aastat ei ole minu elus olnud mingeid emotsioone, värve. Kas siis lõpuks on lootust?
Homsest hakkan ma ennast nende põhimõtete järgi koolitama, mida artiklis loen. Homme, homme, homme ...
Selle peale võiks kohe midagi ampsata. Jaa, minu elu hakkab lõpuks jälle rööbastesse suunduma.

Õhtul kodus söön veel korraliku kõhutäie ja siis purk õlut ning magama. Ah ma ei viitsi ennast pärast dušši tselluliidikreemi mässida. Las jääda. Homsest oli nagunii plaanis igasugu uusi asju hakata katsetama. Las jääb see kreem ka homseks.

Kell pläriseb taas hommikul kell kuus. Löön silmad lahti, väljas sajab. Masendav.
Pessu! Kõik asjad pessu. Mina, hambad, riided.
Siis väike pudrukauss, lõhn peale ning vilkal sammul bussijaama.

Tervelt 25 minutit kõndi. Kui oma toitumist piiran ja kogu aeg nii palju kõnnin, siis peaks maha võtma küll.
Oh, ma olen nii motiveeritud!

Jõuan tööle, tuju on rõõmus, sest olen juba poole sellest teest kõndinud, mis tänaseks plaanisin. Aga siis vajub töökaaslane uksest sisse, käes rosinatest pungil keeks. Korraks mõtlen, et ma loobun sellest "suurepärasest" pakkumisest.
Aga siis - löön käega. Nii läheb õhtuni, vanast harjumusest.

Kui praegu oleks relv käepärast, siis ma laseks endale kuuli pähe. Ei tegelikult ei laseks ka, sest jube häbi oleks, kui nad pärast mind lahates avastaksid, et minu maos on erakordselt palju sööki. Ja absoluutselt igasugust. Siinkohal jään korraks mõttesse, et milline minu sisimus võiks praegu olla. Kas olen palju liiga teinud endale nende meeletute õgimishoogudega.

Ah ei ole probleemi, mida ei anna pisikesest toidupalast suurt tükki hammustades lahendada. Võeh, kui alla käinud ma ikka olen. Millal see õudus ükskord küll lõpeb?! Vist mitte kunagi, kui ma kohe midagi drastilist ette ei võta.

Hakkan internetist psühhiaatriateenuseid uurima. Helistangi ühte kohta, kus mulle soovitatakse ühte teist kohta. Võtan julguse kokku ja helistan inimesele, kes tegeleb toitumishäiretega ja saan aja ... 14. septembriks!!! Kas see ei ole liiga kaugel? Aga parem see kui mitte midagi. Üks konkreetne samm on nüüd astutud.
Huvitav, kas võin nüüd suvi läbi süüa?
Ei tahaks küll, aga ma ei suudaks nagunii vastu ka panna.

Surfan veel internetis ja avastan artikli, mis räägib tüdrukust, kes ka kogu aeg sõi. Kuni käis krõks, et nüüd aitab ja ta hakkas oma keha nagu sõpra toitma.

Mulle tuli nutt peale.
Midagi peab ka minu elus muutuma, muidu ma ei ela vanaks ja ei sure loomuliku surma, vaid suren mao lõhkemise tagajärjel.
Peas keerleb miljon mõtet.
Ma olen terve aeg ainult endale mõelnud. Aga minu lähedased? Minu sõbrad? Minu töökaaslased? Mida ma olen nende heaks täna teinud? Midagi! Mitte kui tuhkagi! Sellele peab lõpp tulema.
Ma pean õppima elama nii, et mul oleks elule rohkem anda, kui üldse nõuda. Ma ei tahakski enam nõuda. Tahaks lihtsalt terveks saada ja jagada oma armastust kõigile inimestele enda ümber.
Elu on ju tegelikult nii ilus, kui osata seda ilusasti elada!

siinkohal on saavutanud minu rahulolematus oma eluga tipppunkti. Nüüd on tõesti see homme käes, kus ma olen jõudnud otsusele. Aitab söömisest. Aeg on tegutseda!

Marin