Hingamisest
Suurem osa verre sattuvast hapnikust liitub hemoglobiiniga ning ainult seetõttu jõuab veresoonte kaudu kõikide elunditeni. Verre sattuva hapniku kogus sõltub sellest, kui palju leidub seda õhus.
Hapniku defitsiidi põhjusi on mitmeid:
- suitsetamine,
- suur verekaotus (näiteks menstruatsiooni puhul),
- hemoglobiini puudulik süntees, mis on esile kutsutud rauapuuduse tõttu veres,
- teatud elundi halb varustatus verega (näiteks arteri ummistuse tagajärjel),
- vingugaasi mürgitus, mida tänapäeva inimesel on peaaegu võimatu vältida.
Vingugaas moodustub osaliselt suitsetamisel või siis sisepõlemismootori töötamisel. Isegi väike kogus seda süsihappegaasi oksüüdi on võimeline hemoglobiiniga liitunud hapnikku välja tõrjuma. Suurlinnas võib liikluse tipptundidel gaasi kontsentratsioon tõusta määrani, mille puhul soovitatakse kaevuritel kasutada hingamisaparaati.
Hüpoksia ehk hapnikunälja tulemusel saavad rakud oma elutegevuseks ebapiisavalt energiat. Peale selle muutuvad need ka viirustele vastuvõtlikeks.
Vaata ka : Mis toimub suitsetava ema lapsega
Kinniste uste taga
Vastupidiselt laialt levinud arvamusele ei teki ruumis, kus on palju inimesi, hapniku puudust. Läbi uste ja akende imbub küllaldaselt õhku. Isegi hermeetiliselt suletud ruumis väheneb hapniku hulk väga aeglaselt. Oluliselt tõuseb aga süsihappegaasi sisaldus. Just seetõttu sageneb inimestel hingamine ning nende tähelepanu ja töövõime halvenevad. See on üks põhjus, miks peaks kõides kontorites olema avatavad aknad. Konditsioneerid, mis uuemat tüüpi büroohoonetesse paigaldadakse liigutavad paraku ringi ühe- ja sama õhku.
Hapnikunälga jääb meie organism ka esimesel päeval kõrgmägedes veetes. Selle tõttu väheneb söögiisu, tekivad unisus, hingeldus ja peapööritus, ilmuvad apaatia või eufooria ning täheldatakse mitteadekvaatset käitumist. Tõsi, teatud aja möödudes hakkab süda tööle vastavalt inimese hapnikuvajadusele ja hemoglobiini kontsentratsioon veres tõuseb taas.
Treenigute kasust
Puhkeseisundis tarvitavad kõige rohkem hapnikku süda, ajukoor, neerud ja maks, kõige vähem aga lihased ning nahk. Lihaste vajadus hapniku järgi suureneb tugevasti isegi minimaalse füüsilise koormuse puhul.
Sportimise ajal tõuseb lihaste hapnikuvajadus 20-30 korda. Et seda rahuldada, kiireneb südame töö, mille tagajärjel suureneb vere juurdevool elunditesse. Treeningu alguses (esimesed 5 minutit) tuleb lihastel töötada päästva õhu puudumise tingimustes ning neis tekib nn hapniku võlg. Kui treening kulgeb ka edasi väga suure intensiivsusega, siis on hapnikupuudus pidevalt suurem kui sellega varustatus. Et vajakajäämist korvata, säilib ka pärast koormust sage hingamine ning südamepekslemine.
Vaid regulaarsed kardiotreeningud õpetavad südant intensiivselt töötama ning hapnikuvõlaga kergesti toime tulema. Seejuures muutuvad teatavad südamelihase kiud paksemaks ning südame mass ja ümbermõõt suurenevad. See ongi põhjuseks, miks treenimata inimene saab varustada oma organismi max 2,8 l hapnikuga minutis, treenitud aga enam kui 5 liitriga.
Teine hingamine
Tegeledes koormusega, mille puhul organism pole võimeline varustama lihaseid vajaliku hapnikuhulgaga, võib mõne aja möödudes tunda lämbumis- ja nõrkustunnet. Sportlased nimetavad seda seisundit “surnud punktiks”. Tempot maha võttes alandate ka hapnikuvajadust. Tänu sellele saab hapnikuvõlg tasutud, lihased aga – saanud vajalikku energiat – on taas töövõimelised.
Kindlasti on teile tuttav ka seisund, kus hing jääb kinni ja rinnus või külje peal pistab. Seda isegi õues, kus vastupidiselt siseruumidele peaks õhku justkui jätkuma. See näitab ühelt poolt seda, et suurenenud hapnikunälja leevendamiseks pole kehal piisavas koguses veretagavara, mis selle kõikjale laiali transpordiks (nn tagavara toodab põrn ja sportlastel näiteks on põrna maht tunduvalt suurem kui vabaajasportlastel), tulemuseks vahelihase kramplik kokkutõmme. Sellise seisundi puhul tuleb kindlasti koormust koheselt alandada ja taastada hingamise normaalne rütm.
