Ideaalse kaalu võti: kas võime ülekaalus tõesti oma vanemaid süüdistada?
Geenide mõju ülekaalule võib võrrelda ravimite ja haiguste omaga: eeldused kaalulangetamiseks on küll teistsugused kui tervetel inimestel, kuid see ei tähenda, et peaks igavesti paks olema.
Küll võib aga geenide mõjust rääkida näiteks isu või mõne kindla maitse (nt magusa või rasvase) eelistamise, aga ka liikumisaktiivsuse puhul.
Paljudes uuringutes (nt saksa teadlase Haupti ja tema kolleegide 2009. aastal tehtud uuringus) on välja toodud, et niinimetatud rasvumisgeeni kandjad tarbivad päevas kõigest 125–280 kcal tavapärasest rohkem, kuid nende ainevahetuses erisused puuduvad.
Lapsele, kes kaldub geneetiliselt ülekaalule, on looduse poolt antud parem söögiisu kui saledale lapsele, kes tunneb näljatunnet vähem. Kas lapse edasises elus paks-olemise eeldused ka realiseeruvad, määravad ära lapsevanemate ja keskkonna (nt koolitoit) loodud tingimused, sest just need tegurid võimaldavad või takistavad lapsel kaalus juurde võtta. Kui kodus pakutakse iga päev kaloririkast toitu, ei muuda see geneetiliselt isutut last vägisi paksuks, sest tal pole lihtsalt tahtmist pakutavat süüa. Hea isuga laps sööb pakutava aga enamasti suurima heameelega ära. Ja vastupidi, kui kodus on vähe kaloririkast toitu, on geneetiliselt hea isuga lapsel end raske ülekaaluliseks süüa.
Geneetiliselt tingitud head isu on võimalik kasvatusega kas pidurdada või ergutada. Kui normaalse kehakaaluga laps kogeb, et toit on see, millega teda lohutatakse või premeeritakse, siis ei jäta ta enne, kui saab viimaks ka lohutusšokolaadi. Vahe on selles, et geneetiliselt hea isuga lapsel on niikuinii isu ja talle pole vaja erilist tõuget, et magusat ja/või rasvast toitu nautida. Ja kui sellist hea isuga last toiduga ka lohutada, pole ime, kui lapse kaal normist kõrgemale kerkib. Seega pole toiduga premeerimine ega lohutamine kuigi hea mõte.
Nagu uuringud on näidanud, saab inimese toitumisharjumusi muuta mitte ainult lapseeas, vaid õnneks ka täiskasvanuna. Ühe teadustöö tarbeks skaneeriti nii rasvunud kui ka normaalkaaluliste inimeste aju, et uurida aju reaktsiooni toidule. Tuvastati, et rasvunud inimese aju mõnukeskus reageerib tugevalt rasvarikkale toidule (kiirtoit, maiustused). Pärast mitmekuulise toitumisprogrammi läbimist, mil uuritavad pidid sööma kalorivaest tervislikku toitu, katset korrati. Nüüd reageeris rasvunud inimeste mõnukeskus tugevamini just kalorivaesele tervislikule toidule.
Geenide mõju on hea selgitada alkoholismi näitel. Geneetilisi alkohoolikuid ehk inimesi, kes oleksid alkohoolikud, ilma et nad üleliia alkoholi pruugiks, pole olemas. Keegi ei muutu alkohoolikuks, ilma et ta poleks tarbinud kas või ühte klaasi alkoholi. Sellest hoolimata on alkoholism umbes viiekümne protsendi ulatuses päritav. Seda põhjendavad Herz (1997) ja teisedki asjaoluga, et alkohol tõstab ajus dopamiini taset ja keha toodab alkoholi lõhustuvat ensüümi. See tähendab, et mõnele inimesele mõjub alkohol oluliselt intensiivsemalt kui teisele ja seepärast on neil ka suurem risk sõltuvusse jääda. Sama lugu on geenide mõjuga kaalule. Geenid ei mõjuta inimest mitte otseselt, st nad ei muuda inimest ei paksuks ega alkohoolikuks, kuid nad loovad tingimused, mis riskikäitumist mõjutavad.
Võimalik, et viimase aja teadustööd muudavad meie arusaama geenidest lähiajal väga palju. Nimelt oletavad teadlased, et inimese eluviis võib teatud geene aktiveerida või deaktiveerida, ja isegi ema eluviis võib mõjutada seda, kas lapsele antakse või ei anta teatud geene edasi (Watters, 2006).
Lõpuks on geenid ainult tee, mida mööda me kulgeme, kui me aktiivselt vastu ei punni (ja sellega omakorda geenide mõjujõudu mõjutame). Kahjuks käivad geenid ja kasvatus tihti käsikäes, sest vanemate geneetilised eeldused panevad nad otsima keskkonda, mis nende eeldustele kõige paremini vastaks. Geneetilistest eeldustest üleolek nõuab teadlikku pingutust, julgust ujuda vastuvoolu. Nagu uuringud on näidanud, tuleb end kokku võtta ja pingutada vaid teatud ajaperioodi vältel, sest niipea, kui uued harjumused on saanud omaseks ja sulandunud igapäevaellu, pole eneseületus enam vajalik.
