Kaalujälgija annab nõu: 11 võimalust, kuidas võidelda söömishoogudega!
Minu söömissööstud said alguse juba lapseeas, kuigi siis ma muidugi oma käitumise tagajärgi (kaalutõus, enesehinnangu langus, süütunne ja häbi) analüüsida ei osanud. Ka täiskasvanuna olen ikka ja jälle söögist lohutust otsinud. Veel kolm-neli aastat tagasi läksin mõnikord poodi, ostsin igasugust „head“ kraami (küpsised, krõpsud, šokolaad jne) ning sõin korraga mitutuhat kalorit ära. Seda juhtus iga nädal mitu korda.
Ka nüüd esineb mul aeg-ajalt söömissööste, aga palju harvem ehk maksimaalselt paar korda kuus. Samuti söön ma nüüd hoopis teistsuguseid toite (pähklid, kohupiim, kaerahelbed jmt) ning ka neid mitte nii suurtes kogustes. Olen ühesõnaga jõudnud punkti, kus võin öelda, et olen oma haiglaslikust käitumisest peaaegu vabanenud.
Kuidas ma siis söömishoogudega võitle(si)n?
1. Ärevushoo tekkimisel sõin tervislikke asju, näiteks tooreid juurikaid. Kuna neid ei jõua keegi lõpmatuses vitsutada, jäi ka õgimishoogusid vähemaks.
2. Tuvastasin sündmused ja tunded, mis vallandasid söömissööste. See tung midagi süüa ei tule õhust, vaid lahendamata probleemidest, niisiis üritasingi tegeleda probleemi endaga.
3. Tuvastasin toidud, mis põhjustavad liigsöömise. Näiteks mandlid kujunesid ajapikku „kurjajuureks“: nende söömine vallandas mõnikord suurema isu teiste toitude järele.
4. Tuvastasin kellaajad, mil mul oli ennast kõige raskem kontrollida. Näiteks tekivad mul igasugused isud kella 11-12 ajal või pärast lõunasööki. Niisiis üritan sel ajal viibida kohas, kus söök ei ole kättesaadav (spordiklubi, raamatukogu jmt).
5. Tegin vahet näljal ja isul. Kui mul on tõeliselt nälg, siis suudan veel pool tundi kannatada. Kui aga mul on isu või lihtsalt tung süüa, siis ma pean saama seda KOHE. Tänu teadmisele, millal on tegemist näljaga ja millal võimaliku söömissööstuga, on seda ka kergem ära hoida (näiteks juua suur klaas vett, minna välja jalutama, helistada sõbrale vmt).
6. Ei ostnud enam koju asju, mida saab kiiresti suhu pista. Nii pean alati vaeva nägema, kui midagi süüa tahan. Siis ei tundu aga söömine enam üldse nii ahvatlev ja mõnikord jõuab mõistus enne koju tulla.
7. Leidsin enda jaoks toimiva toitumissüsteemi. Menüü peab rahuldama mind igas mõttesja söögikord peab jätma mulle täiskõhutunde, vastasel juhul tahan veel midagi ja lõpetan liigsöömisega.
8. Sõlmisin toiduga rahu. Toitude sildistamine „headeks“ ja „halbadeks“ viib vaid „halbade“ ülesöömiseni, sest keelatud vili on magus. Luba endale süüa absoluutselt kõike, mida hing ihaldab, aga tuleta endale alati meelde, kuidas üks või teine toiduaine sulle mõjub. Kuidas tunned ennast pärast suure šokolaaditahvli pintslisse panemist? Kuidas aga pärast tervislikku einet? Õiged valikud tulevad sinu seest, mitte „heade“ toitude lubamisel ja halvemate keelamisel.
9. Muutusin oma probleemi suhtes avameelsemaks. Rääkimine aitab, ausõna! Kui sul on õgimishood, siis räägi sellest oma pereliikmele, parimale sõbrale, elukaaslasele, psühholoogile või nagu mina, blogi kaudu tervele maailmale (ka anonüümne blogimine on üks võimalus). Muidugi on alguses raske seletada, et „kuule, mul on üks selline värk… toiduga… et ma ei suuda ennast mõnikord kontrollida ja õgin, kuni mul hakkab paha“. Alguses tunned ehk häbi, aga läbi rääkimise suudad ennast ehk kõrvalt vaadata ja eks teise inimesega oma mure jagamine aitab igal juhul. Pea aga meeles, et kuulaja ei pruugi sinu probleemist aru saada. Kui ta teeb suured silmad ja küsib, et „mis mõttes?“, siis seleta veel korra. Kui teistmoodi ei õnnestu, pööra kogu asi naljaks. Põhiline on see, et sa ei elaks oma probleemiga üksinda.
10. Sisendasin endale, et mitte kunagi ei ole hilja õgimishoog peatada. Vahet ei ole, kas oled söönud 100 või 1000 või 10000 kalorit — kui sel hetkel lõpetad õgimise, oled võitja! Samuti saab alati tehtu nii-öelda heastada, kui sööd järgmisel toidukorral vähem või lähed trenni. Selleks ei tohi oodata järgmist päeva, vaid muuta oma tegevust otsekohe, selsamal momendil. Tasakaal on võti: „kõik-või-mitte-midagi-suhtumisest“ tuleb kuidagi lahti saada.
11. Unustasin mineviku ja keskendusin tulevikule. Kui ühel päeval läks asi n-ö käest ära, siis ei tasu ennast süüdistada ja kogu aeg möödunule mõelda. Enda haletsemine ei tee mitte midagi paremaks.
Heidi kirjutab Kaaluabis tervislikust toitumisest ja sportlikust eluviisist. Kui soovid tema kohta rohkem teada, külasta tema blogi aadressil http://heidi.tarkpea.ee.
