See vaatepilt on lihtsalt õõvastav ja seetõttu võtsin suisa südameasjaks sellest kirjutada. Minu üks parimaid sõbrannasid oli samuti aasta tagasi selle haiguse küüsis ning seetõttu on teema mulle hingelähedane. Eriti muidugi nüüd, kui pean iga päev spordiklubis käies vaatama, kuidas üks naisterahvas end sõna otseses mõttes tappa üritab.

Tegemist on kena noore naisega, kes kaalub umbes 25-35 kilo. Võin käsi südamel öelda, et just nii vähe ta kaalubki. Loomulikult ei tea ma ta nime ega elukohta, aga näen, et ta vajab ravi. Seda ma kahjuks talle pakkuda ei saa, kuna olen tema jaoks võõras inimene.

Kõnealune naine käib spordiklubis iga päev. Ta teeb trenni tavaliselt tund kuni kaks ja pärast seda, riietusruumi jõudes, võtab välja tugeva "Fatburneri" ja lippab seda juues rõõmsalt sauna. Ka mina käin ka saunas peaaegu iga päev, aga nii kaua, kui tema, pole ma seal kunagi. Teda vaadates tuleb mul alati nutt kurku.

Naisel ei näi olevat enam ühtegi lihast. Selline tunne, et luu peal pole enam nahka ka. On lihtsalt üks luukere, täpselt nagu nendel piltidel, mis ilmuvad siis, kui panna Googlisse sisse sõna "anoreksia". Kardan, et varsti tullakse talle spordiklubisse järgi juba kiirabiga.

Tean, et temaga sellest rääkimisest ei oleks mingit kasu, kui inimene on haige. Paraku ei teagi ma, kelle poole oma murega pöörduda.

Soomes on näiteks solaarium liiga pruunidele mõnes kohas suisa keelatud. Minu teada isegi meie solaariumikeskus Päike ei luba n-ö liialt pruunidel seal enam päikest võtta. Samuti on kasiinodel sõltlaste nimekiri ja neid sinna sisse enam ei lubata. Kas ei peaks siis ka spordiklubidel olema õigus osa klientidest ukse taha jätta, kui on näha, et see mõjub inimesele hävitavalt?

See, et inimene ise oma haigust ei tunnista, on tavaline, aga meie, terved inimesed, võiksime seda ju tunnistada ja midagi ette võtta. Ootangi kommentaare ja arvamusi, nii häid kui ka halbu, kas oleks võimalik midagi ette võtta, et inimene lõpuks spordiklubi saunas oma õnnetu lõpu ei leiaks.