Maailma kõige kiiremini populaarsust koguvate spordialade hulka kuuluv lumelauasport tegi olümpiadebüüdi 1998. aastal taliolümpiamängudel, kusjuures maailma parimad lumelaudurid esitasid oma hüppeid ja pöördeid hämmastava graatsia ja jõuga.

Teie esimene katse lumelauaga sõita ei tule välja kaugeltki mitte nii graatsiline. Peate arvestama nii ette kui taha ja küljele ning veel igale poole kukkumistega. Ka kogenud lumelaudurid teevad hooaja jooksul nii mõnegi korraliku kukkumise. Millised vigastused ohustavad lumelaudureid ja kuidas neid vältida? Mõningad nõuanded Mayo.clinic veebileheküljelt.

Randmed, küünarnukid, õlad

Nii nagu mägisuusatamine, on ka lumelauaga sõitmine tõeline lõbu, aga sellega kaasneb ka tõsine vigastuste oht. Erinevalt suusatajast, kelle suusaklamber kukkumise ajal avaneb ning jalad vabastab, on lumelauduri jalad laua külge kinnitatud, mistõttu ülakeha võtab kukkumisel tavaliselt vastu suurima löögi. Ligi pooled lumelauaga sõitmisel juhtuvatest õnnetustest toimuvad ülakeha väljaulatuvate osadega, eriti randmete, küünarnukkide ja õlgadega. Mõningast abi pakuvad randmekaitsmed. Algajatel tasuks ära polsterdada ka küünarnukid, põlved ja istmiku.

Püüdke vältida täishoo ja raskusega ühele kehaosale kohale kukkumist. Näiteks ette lükatud randmetele. Harjutage end kukkudes kägarasse tõmbama ning rulluge. Mida suurem keha piirkond lumega kokku puutub, seda paremini jaotub löök kogu keha peale ära .

Labajalad, pahkluud, põlved

Lumelauasaabaste ja sidemete disain areneb ja muutub väga kiiresti. Nii nagu suusatamisegi puhul, mõjutab ka lumelauaspordi varustus oluliselt seda, kui raskelt te vigastada saate.

- Mida ebakindlamalt teie pahkluu on saapa ja sideme küljes, sest suurem on jala või pahkluu vigastamise oht (mis põhjustab väänatud jalga ja mõrasid).
- Mida kindlamalt teie jalg on saapa ja sideme küljes kinni, seda suurem on põlvevigastuse oht (tavaliselt saab kahjustada või rebeneb sidekude).

Algajatel on soovitav kinnitust lõdvemana hoida, et põlvi kukkumise ajal kaitsta. Mida paremad teie oskused on, seda kõvemini te võite sidemed kinni kruvida. Jäiku pahkluud aheldavaid saapaid kasutavate suusatajatega võrreldes on lumelauduritel jala esiosa sidekoe (ACL) rebestamise oht väiksem. Mida rohkem lumelaudurid jäiku saapaid eelistama hakkavad, seda suuremaks kasvab ACL vigastuste oht.

Hiljutine uuring näitas, et 10 Colorado kuurordis langeb 15 % kõigist lumelauduritega juhtunud õnnetustest jalalaba ülaluu mõra arvele. Kuna seda vigastust ei ole isegi röntgenipildi peal alati kerge märgata, pole sugugi haruldane, et diagnoositaks pannakse hoopis väänatud jalg. Kui seda õieti ei ravita, võib see hiljem põhjustada pidevalt pahkluuvalu, artriiti ja teid pikaks ajaks rivist välja viia.

Võtke tunde ja kandke kiivrit

Üks suurim erinevus algajate lumelaudurite ja algajate suusatajate vahel on vast see, et lumelauga sõitmisel on peatrauma oht suurem.

Esialgu käib pea kolks ja kolks vastu maad iga ette- ja tagurpidi kukkumise ajal. Kaasneda võib ajuvigastus. Eriti ohtlikud on kõva jää ja lumi. Sellised kukkumised on tüüpilised algajatele, mistõttu oleks soovitatav kanda kiivrit ning kindlasti võtta lumelauatunde kogenud õpetajalt. Lumelaua juures on tehnika kõige olulisem ning sõitmine pakub suuremat mõnu ning on ohutum, kui te teate, kuidas peatuda, kui suudate liikumist kontrollida ja kui ei esita oma kehale liigseid nõudeid.

Peatrauma on sageli üks peamisi suusatamise ja lumelauaga sõitmise juures juhtuvate surmaga lõppevate õnnetuste põhjuseid. Uuringud näitavad, et jalgratturitega juhtuvate õnnetuste puhul esineb peavigastusi tunduvalt vähem, kui jalgrattur kannab kiivrit. Sama kehtib tõenäoliselt ka suusatajate ja lumelaudurite puhul, kuigi spetsiaalset uuringut selles osas veel tehtud ei ole.