Miks ma tahan langetada kaalu koos Naistekaga? Kelly lugu
Lubasin endale, et võtan midagi ette ja täna hommikul pärast ärkamist Naisteka kaaluklubi foorumit uurides nägin ma selle kampaania reklaami. See peab ju midagi tähendama. Kui mind sinna eksperimenti valitaks, siis olen 100% kindel, et te muudate mu elu ja päästate kaalumerest ühe uppuja…
Kirjutan siis natuke endast, olevikust ja minevikust. Hetkel olen 22-aastane neiu, kes jaanuaris lõpetas kõrgkooli ja omab praeguses Eestis kõige populaarsemat ametit — töötus! Pikkust on minule antud 172 cm ja kaalunumbrid näitavad hetkel kusagil 85 (kirjutan nii, kuna mu kaal väga kõigub, isegi mõne päevaga mitmekilone erinevus, oleneb sellest, kui „tubli“ ma olen olnud).
Aga ma pole koguaeg nii suur olnud. Kaal on minu jaoks hell teema olnud alates gümnaasiumisse
minekust, kui kolisin kodust ära. Põhikoolis tegelesin väga aktiivselt spordiga, gümnaasiumis enam nii palju mitte. Kodust ära kolides ei toitunud enam ka nii korralikult, sporditegemine vähenes ja tulid esimesed lisakilod (muidugi tolleaegseid pilte vaadates olin superilus, aga mõista seda noore tüdruku mõtlemist). Algas minu esimene dieeditamine ja suutsin ilusti alla võtta, küll aga mitte
tervislike meetoditega. Kaua ma seda muidugi ei talunud ja näljutamine vaheldus söömisega. Arvan, et seal perioodis ma oma elu ära rikkusingi.
Siis kolisin Tartusse, ülikooli aeg. Öeldakse ju, et see peaks elus kõige ilusam aeg olema, aga mitte minu jaoks. Kuna siis lõppes sporditegemine täielikult, aga sõin vahelduva eduga ikka, mida
tahtsin, siis kaal "jo- jootas" mul ikka kõvasti. Minu põhimälestused ülikooliajast on viis päeva hullu trenni ja vähe toitu, mis tipnesid nädalavahetuse „lõdvakslaskmisega“. Ja see on mul jätkuvalt nii, et
suudan nädal korralik olla, süüa normaalselt ja teha trenni ja siis üks päev söön tüki kooki ja ei saagi pidama. Siis juba mõtlen, et kui selle tükikese söön, on nagunii dieet rikutud ja võin juba kõike süüa ning hommikul uuesti otsast alustada. Ja neid homseid hommikuid on mul nelja aasta jooksul olnud oi kui palju.
Minu põhiprobleem ongi vist toitumine, ma nagu ei oska enam tervislikult alla võtta, mul on väga vale mõtlemine toitumise osas. Kui ma mõtlen, et olen dieedil, siis keelan enda jaoks peaaegu kõik peale juur- ja puuvilja ära, sest muidu ei saa ju alla, kui ma kahe suupoolega võileibu vintsutan. Ja teine äärmus on see, et kui dieeti rikun ja midagi keelatut söön, siis miks mitte süüa juba
kõike, mille järgi isu on ja mida külmkapis leidub, sest nagunii homme hommikust on need mulle jälle keelatud.
Nüüd, pärast kõrgkooli lõppu kolisin taas oma vanematekoju, kuna pole veel tööle saanud. Nii valus on kohata vanu tuttavaid, kes mind ära ei tunne, kuna olen nii palju kosunud. Minult on isegi mitu korda küsitud, kas ma olen rase?! Mul on ka kallis mees, keda loodus on õnnistanud väga saleda kehaga. Ta pole mulle kordagi öelnud, et ma olen paks või võtku ma alla, aga igaühel on ju silmad peas. Ma ei taha oma ilusa mehe kõrval paks naine olla. Tahan nii enda kui tema pärast ilus ja õnnelik olla.
Nagu näete, olen suhteliselt lootusetus seisus. Juba neli aastat otsin oma kõhna teisikut taga, aga tulutult, kui kaks kilo alla võtan, siis nädala aja pärast on kolm tagasi. Olen proovinud kõiki dieete (muidugi neid kiir- ja ekstreemvariante), tean ka, et see vale, aga ei oska teistmoodi. Selline nõiaring on minu elu praegu, minu olevik. Aga soovin tagasi minevikku, oma 65 kilo kaaluvasse minevikku. Kui vaid saaksin ajas tagasi minna… ma teeksin kõik teistmoodi, oma keha suhtes vähemalt!
Palun aidake mind, sest nagu näha, siis üksi ma hakkama ei saa…
