Enamjaolt räägivad need mittejõudjad, et peaks jah minema aeroobikasse või jõusaali, AGA. Arusaadav, mina ka ei viitsiks. Ja üldse mitte sellepärast, et pole aega, vaid sellepärast, et see on igav ja üksluine. Need on sedalaadi trennid, mille eesmärk vaid üks — hoida oma keha vormis või saada vormi. Need keskenduvad ainult tulemusele, mitte sellele, et ka trenn ise oleks nauditav ja huvitav, pakuks midagi ka mõistusele, hingele ja enesearengule.

Aga on olemas ka palju huvitavamaid alternatiive, mille puhul hea vorm on rohkem meeldiv kõrvalmõju, mitte eesmärk omaette.

Rääkisin veidi inimestega (nimed muudetud), kes ei viitsi käia trennis ainult ilusate lihaste saamiseks. Mis motiveerib neid trennis käima ja mida see neile pakub?

Natali (26), kõhutants ja latiinotants, tegelnud 1,5 aastat: Tantsutrenn motiveerib hoopis teisel tasandil kui suvaline vormishoidmistrenn. Kui vormi-trenniga võib väsitaval ja pingelisel ajal huvi kaduda, sest nagunii on kõigest savi, ka oma vormist, siis tantsutrenniga, kus toimub pidev isiklik areng, sellist momenti ei teki, et ei viitsiks. Samas mõjub see ka vormile ääretult hästi — mu tagumik pole varem kunagi nii ilus ja prink olnud! On tekkinud lihased, mille olemasolust ma varem teadlikki polnud.

Tantsutrenn, selle asemel et olla tobe ja paljudele inimestele hädavajalik kohustus (sest mingist vanusest ei püsi ju keha enam iseenesest saledana), on hoopis suur rõõm heast muusikast, lõõgastusest, äärmiselt tõhusast trennist, võimalusel ka ilusatest kostüümidest ja esinemiskõdist, aga eelkõige tähendab see võimalust tunda ennast naisena 100%.

Kelly (38), jooga, tegelnud 3,5 aastat: Hakkasin joogatrennis käima esialgu sellepärast, et see oli mulle kodu lähedal, aga siis hakkas meeldima, ja kuigi nüüd tuleb trennis käia kaugemal, tegelen sellega ikka edasi. Aeroobika suhtes pole ma tõmmet tundnud ja masinaid ei salli silmaotsaski, arvan, et inimesel endal on küljes kõik, mis vaja.

Joogaharjutustes on power sees. Jooga parandab enesetunnet, õpetab oma kehasse mõistlikult suhtuma, mõjub seljale väga hästi ning on muu hulgas hea ka mõistusele — korrastab, ma ütleksin. Olen ise loomu poolest vägivaldne, kannatamatu ja korratu, aga jooga distsiplineerib ja tasakaalustab seda. Mõistusele on head konkreetsed harjutused, näiteks peapealseis, ka hingamisharjutused.

On inimesi, kes peavad joogat lääne inimesele sobimatuks, ja ma saan neist täiesti aru. See distsipliin on sündinud maal, mis on meile võõras ja kauge, kogu see “vaimne” aspekt satub siinmail kergesti lihtsustuste ja väärtõlgenduste ohvriks, eriti mis puudutab meditatsiooni. Aga võimlemisena ei tohiks jooga kellelegi kahju teha.

Vormispüsimise seisukohalt piisab joogast pühendumise korral kindlasti, aga mina käin vahelduse mõttes veel natuke jooksmas ka.

Madis (29), võitluskunstid, tegelnud 5 aastat: Võitluskunstidega tegelemine on minu meelest igas mõttes jõusaalist üle: see on palju huvitavam, vaheldusrikkam, arendavam. Ütleksin, et ka kasulikum ja loomulikum, raskete asjade tõstmine ei ole tegelikult liigestele kasulik. Pealegi on võitluskunstid praktilised — oskust ennast või teisi kaitsta võib ikka elus vaja minna.

Vigastuste koha pealt ei tasu asja üle dramatiseerida: eks ikka juhtub, tuleb lihtsalt teha ettevaatlikult ja asja mõistusega võtta. Ja näiteks õigesti kukkumise oskus võib tulevases elus hoopis nii mõnestki vigastusest päästa.

Võitluskunstid mõjuvad hästi enesedistsipliinile, koordinatsioonile, suurendavad enesekindlust ja tõstavad valuläve. Pealegi on võitluskunstid selline tore ala, kus mehed-naised koos treenivad, mina näiteks tutvusin oma elukaaslasega just treeninglaagris…

Ella (29), ratsutamine, tegelnud 2 aastat: Ratsutamise avastasin enda jaoks täiesti juhuslikult, lihtsalt sõbranna kutsus trenni kaasa. Muidu mul mingit erilist hobusearmastust küll pole kunagi olnud, aga mõtlesin, et olgu, käin mõne kuu, õpin traavi ja galoppi sõitma, et oleks mõnikord suvel tore näiteks ratsamatkale minna.

Aga juhtus nii, et hakkas väga meeldima. Mida rohkem käisin, seda huvitavamaks läks. Esimene galopp tekitas täieliku eufooriatunde ja kui veel hüppama ka õppisin, siis olin fanaatik valmis. Parkuuri tegemine annab ikka väga tugeva adrenaliinilaksu. Ainus, mille pärast vahel mures olen, on kukkumine — ei tahaks hobispordi pärast küll vigaseks jääda…

Siiani on õnneks hästi läinud, pole kukkudes vigastusi saanud. Algul arvasin, et ratsutamine eriti füüsilist pingutust ei nõua, istud niisama seal hobuse seljas, aga selgus, et kätele, jalgadele ja tagumikule on see kohati siiski päris kõva trenn ja parkuur ajab küll ikka kõvasti hingeldama. Arvan, et ainult vormishoidmise eesmärgil ratsatrenni minna ei tasu, aga neile, kes armastavad loomi, värskes õhus liikumist ja adrenaliini, soovitan küll soojalt.

Silver (26), jalgpall, tegelnud 10 aastat: Minu meelest on jõusaal eelkõige neile mõeldud, kes tahavad suvel maikaga käies ilusate lihastega silma paista, aga põnevusest jääb küll vajaka. Jalgpall seevastu pakub kõvasti adrenaliini ja tekitab heaoluhormoone. Iga hetk on kordumatu — mängima minnes ei tea kunagi, mis täna juhtuda võib, see muudabki asja huvitavaks. Mängu käigus joostakse palju värske õhu käes, see on ikka hoopis teine asi kui kuskil higihaisuses saalis treenida. Lisaks arendab jalgpall võhma, suurendab vastupidavust. Vaatan vahel jõusaalis suureks pumbatud lihastega põkke, kes trepist üles minnes hingeldama hakkavad, ja mõtlen, et minu elukvaliteet on küll tänu jalgpallile parem.

Kindlasti on põnevaid võimalusi veel palju. Omalt poolt ei saa ma mitte jätta lisamata, et kõik intervjueeritud olid ilusad ja heas vormis inimesed, kellel silm säras, kui nad nakatava õhinaga oma trennist rääkisid. Nii et kui sina tunned, et ei viitsi hästi trenni minna, ehk pole sa siis lihtsalt veel seda õiget leidnud?

Jaga oma treeningmuljeid: mida harrastad ja kuidas just selle spordiala juurde jõudsid? Kirjuta meile: naistekas@delfi.ee