Naistekaga Kaalust Alla: "mul on kiire" ei ole mingi vabandus! Kui tahad, saad ka kiirel ajal tervislikult toituda!
Naistekaga Kaalust Alla tublid tüdrukud Silja ja Heldin jätkavad oma kaalulangetusteekonda toiduklubi Toiduga Sõbraks abil ning nüüd on neil abiks ka eratreener, kes naisi sportima õpetab ja utsitab. Heldin peab minema poodi uusi riideid ostma, Silja aga õpib õigesti jooksmist ning veendus, et "mul on kiire" pole tegelikult mingi vabandus.
Heldin peab šoppama minema!
Eelmine nädal möödus veidi keeruliselt. Kõigepealt ütlen kohe alguses ära, et olen algkaalust kokku kaotanud 6 kg. Seega nädalaga ei läinud väga palju alla, aga üldises kokkuvõttes on see päris ilus number 1,5kuuga.
Toitumise osas arvan, et olen olnud tubli ja katsetanud uusi retsepte. Isegi imestan, et mul magusaisu seni pole tekkinud, et tahaks šokolaadi või kooki. Vaatan neid täiesti külma näoga ka siis, kui teised neid söövad. Uued retseptid on sisaldanud nt ube, mida ma varasemalt jällegi kasutanud ei olnud.
Võib tunduda, nagu ma varem üldse süüa ei teinudki, sest kogu aeg kirjutan, et pole seda ja teist
kasutanud. Muideks, ma ei teinudki varem korralikult süüa ja see ka minu kaalutõusu kaasa tõigi. Nüüd surfan netist retsepte ja tuttavad ka kõik annavad oma retsepte, et proovi järgi ja anna teada, kuidas maitses. See on nii lahe, et kõik sedasi kaasa elavad. Täna ostsin koju isegi brokkolit, sest seda pole ma samuti kasutanud. Kõik räägivad, et see brokkoli on hirmus asi, isegi filmides on see nagu lastele karistus, et “söö oma brokkoli ära”! Tahan selle ise järgi proovida, sest olen programmiga liitudes nii mõnegi toiduaine ja retsepti puhul positiivselt üllatunud. Nagu näites esmaspäevases toiduklubis pakutud peedi-apelsini-kreeka pähkli salatit jogurti-ingveri kastmega. Peet ja apelsin koos!? Kusjuures väga positiivne üllatus, tõesti maitsev ja võibolla see brokkoli ikkagi üllatab ka positiivselt.
Liikumine aga on see, mida ma viimasel nädalal tegin vähem kui oleks vaja olnud. Miks? Ega siin head vastust ei ole… tervislikel põhjustel. See nädal võtan ennast selles osas rohkem käsile. Teiseks oli ka veidi rohkem kokkusaamisi sõpradega ja no ikka on kas laud kaetud, väljas söömas käidud ning mis seal salata ka pokaale kokku löödud. See kõik kokku kindlasti mõjutas ka minu kaalu.
Kui lõpus veel positiivsetest üllatustest rääkida, siis pean hakkama endale juba numbri võrra väiksemaid riideid otsima.
Silja õpib jooksma
Ma ei oska oma nädala kokkuvõtet sel korral kohe alutadagi. Esmaspäeval oli toiduklubis tavapärane kaalumine ja ma mõtlen siiani, kuidas see siis nüüd sai juhtuda… mingi eksitus? Kaal oli rikkis? Või midagi muud? Nimelt olin nädalaga maha võtnud lausa 2 kilogrammi, iseenesest väga rõõmustav tulemus, aga ma ei ole selle jaoks ekstra midagi teinud ja nii head tulemust ei osanud oodata. Seega olen projekti algusest alla võtnud lausa 8,9 kg ja olen tulemusega väga rahul. Kaal on ainult üks kriteerium, millest kirjutan igal nädalal, sest seda on kõige parem mõõta. Teine väga tähtis asi, mida tahtsin parandada oli enesetunne. Mida nädal edasi seda paremini tunnen ennast oma kehas ja see on tänaseks mulle juba olulisem, kui alanev number kaalul (kuigi ega ma ei oleks õnnelik, kui see number enam ei väheneks). Aga selleks, et kõike seda saavutada, oli vaja muuta oma elustiili ja harjumusi. Esmaspäeval toiduklubis toonitati just seda viimast mõtet, et antud klubi eesmärk on muuta inimeste harjumusi ja seeläbi parandada oma tervist.
Pean tunnistama, et viimasel nädalal on olnud väga kiire nii tööl kui eraelus. Enamus aega olen olnud autoroolis ja ei ole saanud korralikult kokata. See on pannud mind tõsiselt proovile, aga ma ei ole läinud tagasi vanade harjumuste juurde. Olen poes pirukaletist mööda kõndinud ja suundunud ikka puuviljaosakonda. Minu esimene valik siiani sellisel kiirel ajal on pirn, just sellepärast, et see on magus (ja magus on ju minu suur lemmik) ja täidab ilusti kõhtu. Seega ei ole kaalulangetamisel ja õigete valikute tegemisel mingi vabandus, et on kiire. Kui tahta, siis saab ka väga kiirel ajal õigeid valikuid teha.
Eelmisel nädalal käisin esimest korda elus eratreeneriga trennis. Ja pean tunnistama, et ma olen siiani ikka väga võhik olnud ja soovitan absoluutselt kõigil inimestel alustada treeninguid treeneri käe all. Jah, see ei ole väga odav, aga uskuge mind, iga minut on oma hinda väärt, sest sealt hakkavad kujunema teie trenniharjumused, mida tegelikult saab kasutada ka väljaspool treeningsaali.
Minu treeneriks on Igor Burdin, keda soovitan kahe käega kõigile. Meie esimene kohtumine algas laua taga, kus ta küsis minult mis on mu eesmärgid ja millega eelnevalt olen tegelenud jne. Samuti kaalus ja pani kirja muud näitajad, mis ei olnud väga head, aga trenni eesmärk ongi need paremaks saada. Minul oli seatud kolm eesmärki: trenn peaks toetama mu kaalukaotust, panama aluse tugevamale füüsisele, et saaksin kevadel jätkata poksitreeningutega (jah, see pole ainult meeste ala) ja kolmas, minu jaoks kõige raskem, hakata jooksmas käima nii, et see pakuks mulle rõõmu. Inimesed, kes mind tunnevad teavad väga hästi, et minu jaoks kõige õudsem spordiala on jooksmine. Tervitan siinkohal Eppu, kes on sellest sõltuvuses ja ma ei saanud siiani aru, miks? See on ju nii ebameeldiv ja raske ja koormav ja ma võiks jäädagi seda loetelu kirjutama…. Aga …. Igoriga rääkides ja tehes sissejuhatust juba sel nädalal algavale korralikule treeingule, ütles ta, et inimesed alustavad jooksmist valesti. Vaadatakse välja, et päike paistab, ma hakkan nüüd jooksmas käima ja alustan täna 5 kilomeetriga. Mina olen ka nii mõelnud, et tuleb ennast kokku võtta ja minna, aga see on väga vale. Tuleb alustada vaikselt 5 minutit jooksu ja 5 minutit kõndi jne. Minule andis Igor soovituse, et peaksin alustama veel vähemast. Laupäeval jõusaali minnes jäi see lause mind kummitama. Tegin nagu ikka kiirkõndi lindil ja mõtlesin, et hea küll ma proovin, vaatan siis, mis saab. Alustasin väga tagasihoidlikult, sest ma ei ole peale keskkooli põhimõtteliselt üldse jooksnud (see on siis 10 aastat), 30 sekundit jooksu ja 1,5 minutit kiirkõndi ja nii 30 minutit järjest. Kui ma trenni lõpetasin, siis olin ma täitsa elus (siiani arvasin, et jooksmisega ellu ei jää) ja enesetunne on suurepärane. Mõtlesin, et lähen uhkusest lõhki!
Muidugi on mul veel pikk tee 5 kilomeetri jooksmiseks, aga ma arvasin, et see on võimatu, ma ei hakka kunagi jooksma nii, et ma tunnen sellest rõõmu, aga näete. Kõik on võimalik.
Igaüks meist, ka mina, peaks natuke suuremalt mõtlema ja mitte seadma endale liiga kitsaid piire, sest me oleme suutelised palju rohkemaks kui arvame.
