Siljal on head nõuanded, kuidas motivatsioonikriisist üle saada

Eelmisel nädalal kirjutasin kuidas olin ära kaotanud oma motivatsiooni. Paistab, et ütlus, jagatud mure on pool muret, on täitsa õige. Sellel nädalal hakkan juba tagasi õigesse rütmi saama. Aga see ei ole tulnud iseenesest, olen selle nimel tööd teinud. Esimese asjana teadvustasin endale, et kõik ei ole tavapärane. Põhjust küll ei teadnud, aga vähemalt sain aru, et midagi tuleb muuta. Siis leppisingi kokku kohtumise oma toitumisnõustaja Merikesega. Andsin talle enne teada, millised on raskused ja probleemid. Meie kohtumine algas sellest, et ta tõi välja minu keskmise kaalukaotuse kuus, mis on 3,6 kg ja see on väga hea ning tervislik. Hakkasin ka ise mõtlema, et see ei ole üldse vähe ning muretsemiseks ei ole põhjust. Lisaks arutlesime, mis on antud olukorra põhjuseks ja selleks on väga pingeline ning stressirohke aeg minu elus. Selliste perioodide vastu ei saa keegi, seega tuleb leida lahendusi kuidas antud periood edukalt üle elada. Kõige tähtsam siinjuures on korrapärased toiduajad ning vahepalade söömine (mina kipun neid vahepeal ära jätma ja siis on ka näksimisisu platsis). Minu suur viga on ka see, et kõrvalekallete puhul kipun ennast karistama, jättes mõne toidukorra vahele, mida teha ei tohi. Me oleme kõik inimesed ja meil kõigil on elus pingelisi perioode (kes ütleb, et temal ei ole valetab kindlasti) ja selle eest ei tohiks oma keha karistada. Lisaks tuleb piisavalt vett tarbida ning liikuda. Näen enda keha pealt suurepäraselt, et peale lõunat kella kolme paiku tekib väsimus ja ei vaikselt hakkab ligi hiilima mõte, et ma ei jaksa täna trenni minna. Siiani ei ole sellele mõttele kordagi järgi andnud ja peale trenni on enesetunne suurepärane ning energiat palju rohkem kui enne.

Lisaks oli mul ka treening personaaltreener Igor Burdiniga, kellele samuti kirjutasin oma väikesest langusest, et ta teaks millises punktis oma teekonnal olen. Me polnud kohtunud 3 nädalat ja tegelikult selle aja jooksul pole ka kaal suuresti langenud, aga ta nägi kuidas mu keha oli trenniga paremaks muutunud. Seega kaal on ainult number ja treenides ei ole see esimene kriteerium, millega oma edu või ebaedu hinnata. Seda lauset peaksin endale igal hommikul kõva häälega kordama, sest üks motivatsiooni kadumise põhjus oli ka kaalu püsimine. Olen kahe nädalaga ainult 200 grammi alla võtnud ja kaalun täna 80 kilogrammi, mis aga ei tähenda mitte midagi, sest muutused on silmaga näha. Vahest tuleb usaldada kaalust rohkem oma peegepilti ja mõõdulinti ning püksirihma, mis iga nädalaga aina pikemaks muutub.

Minu peamiseks eesmärgiks sellel teekonnal oli ja on hea enesetunne, mille olen igapäevaselt saavutanud. Ma ei mõelnud aga laiemalt, kui palju mu elu võib muutuda, kui muutun nö. õhemaks. Nimelt on mu treeningkavas harjutus, kus hoian keha küünarnukkidel sirgena ja toon põlve küljele. Alguses ei meeldinud mulle see harjutus üldse, see oli üle mõistuse raske ning ma ei saanud seda hästi teha, sest põlvetõstele jäi kõht ette… väga vastik tunne. Täna on see harjutus siiani raske, aga see on mu lemmik, sest ma jaksan seda teha ja saan oma põlve tõsta nii kaugele, kui võhma on ja enam ei häiri midagi. Ja selliseid asju tuleb igapäevaselt aina rohkem juurde, mida ma enne teha ei saanud või oli endal ebamugav.

Minu eesmärgiks kaalulangetamisel on saavutada 75 kg, võtku see aega siis nii palju kui tervislikult vaja. Seejärel selle numbri säilitamine. Treeningute osas alustan aprillis taas poksitrenniga ning kavatsen tänase 6 minutit jooksu/4 minutit kõndi asendada terves osas jooksmisega. Ja kõige sellega oma keha vormida pehmest tervislikuks.

Silja

Heldin loobus praetud toidust ja kokkab väiksemates kogustes

Viimasest ametlikust kaalumisest on möödas 2 nädalat. Ütlen uhkusega, et olen tänaseks ületanud juba kaks korda -10 kg märgi.

Kindlasti aitas kaalulangusele seekord kaasa ka toiduklubist viimati saadud ülesanne — loobuda nädalaks praetud toidust. Otsustasin teha aktiivselt erinevaid suppe, aga välja tuli nagu ikka, üks suur potitäis suppi, mille suutsime 4 päevaga ära süüa. Tütar loobus juba teisel päeval. Seega suppi meil niipea enam menüüsse ei tule.

Proovin teha väiksemas koguses erinevaid asju, mis vajab siiani harjumist. Pole üldse loogiline supis kasutada pool porgandit, veerand kaalikat ja ühte kartulit jms. Tundub, et seda on vähe, aga tegelikult sellest täiesti piisab üheks toidukorraks. Silmadega muidugi sööks rohkem ja sellepärast mul jääbki viimasel ajal taldrikule tõstetud toit järgi, sest mul saab kõht enne täis.

Toiduklubis räägitigi seekord söödava toidu kogustest. Ülesöömine on üks kaalutõusu põhjusi, sest tänapäeval on kõike nii palju ning ei pea ennast millegagi piirama. Inimesed ei saa aru või ei taha saada aru, millal on aeg lõpetada, sest kõik on nii hea ja kõike on palju. Ma mäletan kui ma ise esimesel Rootsi kruiisil rootsi lauas sõin ennast põhimõtteliselt oimetuks. Ma mõtlesin, et lähen lõhki. Kõik karaoked ja tantsulkad jäid ära, sest oigasin kajutis punnis kõhuga. Täiesti jabur kui raske on toidule öelda “ei”.

Õnneks puu- ja köögivilju võib alati süüa koguseliselt rohkem kui süsivesikuid, aga no liialdustesse ei tasu millegagi langeda. Küsimus on selles, kas võtta pool muffinit või süüa näiteks terve taldrikutäis kiivit. Suurema naudingu annab ilmselt suur taldrikutäis kiivit, sest nagu öeldud, siis tegelikult sööb inimene silmadega ja väike tükk muffinit tunduks nagu õrritamisena.

Oma eelmises elus, enne programmiga liitumist, ei oleks ma selliste asjade peale kunagi mõelnud. Toiduklubi on minu mõttelaadi toidust ja toitumisest absoluutselt muutnud. See on tegelikult järjepidev töö endaga aga tänu Toiduklubi toele on olnud seda oluliselt kergem teha. Ma õpin kogu aeg nende kohtumistel uusi asju ja mõtlesin just, et programmi lõpuni on jäänud vaid 2 nädalat. Täna tekkis päriselt hirm, et kuidas edasi?

Kahe nädalaga aga kaotasin kokku 1.9kg ehk siis algkaalust olen kaotanud 11.4 kg. See number on päris hea motivaator jätkamiseks.