Isegi kui enam ei taha. Isegi kui oled kurguni täis. Taldrik tuleb tühjaks süüa.

Usun, et sealt see algaski. Toidu vägisi sisse toppimisest. Kui keha ütles, et aitab küll, aga vanaema, et tema on nii palju vaeva näinud ja kuumas köögis toimetanud ja kellele ta siis selle toidu kõik õigupoolest tegi, kui keegi seda hinnata ei mõista.

Kõik need pudruhunnikud, jahu- ja pekikastmed. Pontšikud ja lumepallid. Kõik need kodused kotletid ja pasteedid, süldid ja moosid. Kõik see vaev. Kõik see tuli viimseni endale sisse süüa. Vastu vaidlemata, iga päev, mitu korda päevas. Et teistele rõõmu teha.

Võibolla aga ei alanudki see sealt. Võibolla algas see mõnest pettumisest. Kui järsku tundus šokolaad palju lohutavam kui muidu. Ja jäätis. Ja liha.

Võibolla ei ole mul aimugi, millest see algas. Need õgimishood. Mul ei ole neid, muide. Ma olen nagu alkohoolik, kes on läbinud ravi ja teab, et ta ei tohi juua tilkagi.

Sest siis ei saa enam pidama. Päevi, nädalaid, võibolla kuid.

Õgimiseks ei sobi kõik. Eriti head on õgimiseks toidud, mida muidu üldse ei söö. Näiteks mõned jäätisesordid. Pitsa. Jubedad poolfabrikaadid — pihvid, frikadellid, viinerid. Sellised kastmed, mis koosnevad peamiselt säilitusainetest. Kokakoola. Mõned šokolaadisordid ja kommid. Saiakesed. Ma ei söö saiakesi. Kreemikoogid ja besee. Eriti hea on süüa vaheldumisi kotletti ketšupiga ja jäätist, külmi viinereid ja beseed. Öäk. Nämm. Väkk.

See ei kestnud kunagi korraga rohkem kui ühe päeva, ühe õhtupooliku.

See ei alanud kunagi hommikul. Kuskil kella nelja paiku. Või viie paiku. Jäätis kõigepealt, siis liha, võileivad, šokolaad ja veel veidi jäätist. Siis kõik ülejäänud jäätis ja veel võileibu. Viinerid. Siis poodi pitsa järele, aga möödaminnes võis kaasa haarata ka umbes kaheksa erinevat torbikujäätist. Üks suur pähklišokolaad. Isegi sardellipakk. Huu…

Öö tuli alati rahutu, unenäod painajalikud. Hommikul oli kõht ikka veel väga täis. Kindel lubadus: ei kunagi enam.

Kuni järgmise korrani.

Ah et kuidas see lõppes? Võibolla kõige tähtsam: sattusin lugema, kuidas seedeelundid töötavad, mida teeb maks, mida neerud, mis õieti toimub maos ja sooltes. Eriti kahju hakkas miskipärast maksast. Tema ju ei ole milleski süüdi. Keha ei ole süüdi.

Ja päris mitu arusaamist. Et toidu hävitamine on mugav viis välja elada oma viha, hirme ja abitust. Tegelikult tahtsin ma midagi muud. Elementaarne.

Pärastlõuna kella 4-5 vahel on ohtlik aeg. Endiselt. Aga ma ei hakka sel ajal enam õgima. Tean, et lähen sel ajal ikka näljaseks, olenemata sellest, kas kõht on täis või tühi. Ja siis ma sööngi. Viinamarju või banaane või õunu või üldse puuvilja. Need pole kunagi õgimismenüüsse kuulunud ja sellepärast ei vallanda seda. Joon peale suure magusa kohvi või tee, ja kell ongi nii palju, et ohtlik aeg on möödas. Varsti pealegi on käes õhtusöögi aeg ja nüüd juba saab rahulikult süüa täpselt nii palju, nagu vaja.

Ja oh imet, polegi palju vaja. Süüa, ma mõtlen. Selle eest on mul nüüd vaja palju muud, ja enam ma ei häbene seda.

Delfi Naisteleht 7/7/2008