Oh õudust: su sõbrad muudavad sind paksuks!
Naiste jaoks on toit ja sõprus tihedalt seotud. Toidust keeldumist või teistega võrreldes rohkem või vähem söömist võidakse näha kui sõprusest äraütlemist.
Tulemus on see, et kuigi paljud meist suudavad tasakaalustada töö- ja pereelu ning võtta nendes valdkondades vastu ebameeldivaid otsuseid, ei suuda me teha sama toiduga, mida me pigem ei tahaks süüa. Kui meie vastas on lauatäis sõpru, ei taha keegi olla erand, seega sööme rohkem või vähem kui tahaksime.
Vajadusel kuuluda on erinevad põhjused: sotsiaalne heakskiit ja hirm hülgamise ees
Toitumisekspert Lowri Turner tõi näite kliendist, kes üritas kaalu langetada samal ajal, kui tema parim sõbranna hakkas abielluma. Kliendil oli sõbranna üle väga hea meel, kuid ta kartis tüdrukute nädalavahetust, mis pidi toimuma Roomas, sest ta teadis, et see saab olema suur pastasööming. Ta ei tahtnud ta olla see inimene, kes muudab kõigi jaoks olukorra ebamugavaks.
Sellele lisandub hirm olla see sõber, kes muretseb oma kaalu pärast (paljud inimesed peavad dieeti salaja), või see igav sõber, kes ei joo alkoholi, või veider sõber, kes tahab tellida toite, mida menüüs ei ole. Enamik inimesi ei taha jätta muljet, et neil on toiduga mingi probleem. See tundub lihtsalt liiga äärmuslik. Liiga teismeealise moodi.
Me kõik oleme kuulnud elukaaslasest, kes ei toeta oma dieeti pidavat naist/tüdruksõpra ja ostab talle šokolaadi, või kolleegist, kes alati kooki pakub ja ütleb: „Sa ei taha ju liiga kõhnaks muutuda.“ Kuid paljude naiste jaoks, kes üritavad vööümbermõõtu vähendada, on peamiseks probleemiks saanud sõprusest tulenev kaalutõus.
„Toit seostub seltskonda kuuluvusega,“ selgitab psühholoog dr Linda Papadopoulos, raamatu „Whose Life is it Anyway“ autor. „30ndates ja 40ndates eluaastates naised ei taha seltskonnas liialt erineda. Nad ei taha olla ainsad, kes tellivad salati, seega nad vaatavad, mida teised söövad, ja alles siis tellivad ise.“
Vajadusel kuuluda võib olla erinevaid põhjuseid, sealhulgas sotsiaalne heakskiit ja hirm hülgamise ees. Lowri Turneri klientide hulgas oli üksikema, kes käis koos teiste emadega nädalas korra veiniõhtutel ja kartis, et kui ta palub veini asemel lihtsalt toonikut, siis teda ei kutsuta enam tagasi. Kas nii võiks tõesti juhtuda? Seda ei tea keegi, sest tal ei olnud piisavalt julgust, et järgi proovida. Ta jäi veini joomise juurde ning kilod kogunesid.
Evolutsiooni seisukohalt oli oluline, et toidust ei tehtud suurt numbrit. Ammustel aegadel tuli gruppi kuulumine kasuks jahipidamisel ja pakkus paremat kaitset kiskjate eest. Tänapäeva üksikema jaoks võivad sõbrad hoida ära meeleheitesse langemise.
Selle asemel, et minna välja sööma või jooma, paku välja kinno, teatrisse või muuseumisse minek — midagi, mis pole seotud toiduga
Probleem tekib siis, kui vajadusega olla osa sõpruskonnast kaasneb söömine ja joomine, mida sa tegelikult ei tahaks teha. Ajakirjas Journal of Nutrition and Dietetics in 2013 avaldatud artiklis uuriti 15 toiduga seotud uurimust ja leiti, et see, mida me sööme, on otseselt seotud sellega, mida peame sotsiaalseks normiks. Ühes uuringus öeldi inimestele, et teised osalejad valisid madala kalorisisaldusega toidud, mis peale nad valisid kohe sarnase eine. Ja vastupidi: kui samadele katsealustele öeldi, et teised söövad rohkem, suurendasid ka nemad oma toidukogust.
Söömine ja joomine on alati olnud sotsiaalsed tegevused, kuid naiste jaoks on tekkinud üha rohkem olukordi, kus see surve neid mõjutada võib. Kui mõtleme oma emadele, kes olid noored 1970ndatel ja 80ndatel, siis nemad ei käinud väljas suure hulga tüdruksõpradega, nad ei korraldanud tüdrukute nädalalõppe või lühipuhkuseid teiste lastevanematega. Nad kutsusid ehk õhtusöögile mõne teise paari, kuid sööming, kus osalevad mõlema soo esindajad, ei ole emotsionaalselt nii intensiivne ja keerulise dünaamikaga kui ainult naistest koosneva sõpruskonna puhul.
Naiste jaoks on toit emotsionaalselt keeruline teema. Paljud söövad, kui nad on kurvad, rõõmsad, vihased või tunnevad ükskõik millist emotsiooni peale nälja. Sellesse nimekirja lisandub söömine selleks, et seltskonda sobituda.
Mida siis teha, kui kuulud naiste seltskonda, kus ülesöömine ja -joomine on tavapärane?
Esimene nõuanne on vahetada keskkonda. Selle asemel, et minna välja sööma või jooma, tee ettepanek minna kinno, teatrisse või muuseumisse — ükskõik mida, mis ei ole seotud toiduga. Toit ei peaks olema vahend, mille kaudu oma sõpradega suhelda.
Dr Papadopoulos usub, et inimesed ei saboteeri meelega. „Nad mõtlevad, et kui saavad sinu kooki sööma, siis võivad nad ise ka kooki süüa — see on seotud nende endi, mitte sinuga,“ selgitab ta. Seepärast soovitab ta rääkida ja selgitada. Räägi oma sõpradele, mida proovid saavutada ja selgita, miks sa seda teed. „Too neile välja põhjused, mis on arusaadavad, ja jää endale kindlaks,“ ütleb ta. „Ning anna sõpradele teada, kui nad sind ei toeta.“
Salajane dieedi pidamine on harva edukas. Kui lähed kellelegi külla, siis teavita neid sellest enne. Sa ei pea nõudma erilist kohtlemist, kuid parem on võimalikud probleemid ära hoida viisaka telefonikõnega. Oma toidu kaasavõtmine säilituskarbis, nagu Madonna, on aga ilmselt liiga äärmuslik käitumine.
Allikas: The Telegraph
